Turu kuritarvitamise direktiiv (MAD) on 2003. aastal Euroopa Parlamendis vastu võetud õigusakt, mis käsitleb muret seoses turuga manipuleerimisega Euroopa Liidus. Direktiiviga loodi juhised ühise raamistiku jaoks, mida kohaldatakse kõigis liikmesriikides, et selgelt määratleda turuga manipuleerimine ning luua jõustamis- ja karistusmehhanism. Eeldati, et üksikud liikmesriigid kasutavad turu kuritarvitamise direktiivi oma finantssüsteemide reformimise kavana, et luua kogu ELis ühtsed õigusaktid.
Turu kuritarvitamise direktiivi kohaselt on sihiks kaks erilist probleemi. Esimene on siseringitehingute tegemine, avalikkusele üldiselt teadmata teabe kasutamine väärtpaberitehingute kasu saamiseks. Lisaks käsitleb direktiiv turuga manipuleerimist, mille puhul kauplejad töötavad turul tahtlike nihkete tekitamise nimel, et neist kasu saada. Vabaturu toimingute segamiseks saab kasutada mitmesuguseid tehnikaid. Mõlemad tegevused vähendasid tarbijate usaldust ja neid kasutati paljudes ELi riikides, kuna puudusid konkreetsed seadused, mis neid keelaksid, ega Euroopa tasandil midagi nende vastu võitlemiseks.
Ametlikult tuntud kui siseringitehinguid ja turuga manipuleerimist käsitlev direktiiv 2003/6/EÜ, määratles turu kuritarvitamise direktiiv turu kuritarvitamise ja käskis ELi liikmesriikidel nendega tegeleda. Õigusaktide üks põhiaspekte oli mandaat, et iga liikmesriik looks ühtse asutuse turu kuritarvitamist ennetava poliitika väljatöötamiseks ja jõustamiseks ning et need agentuurid teevad piiriüleste juhtumite haldamiseks koostööd teiste ELi riikide agentuuridega. Ametkondadevahelised jõupingutused võivad olla kasulikud ka terrorismivastases töös.
Mõned Euroopa Liidu liikmesriigid suutsid turu kuritarvitamise direktiivi kiiresti rakendada, mõnikord oma finantssüsteemides minimaalselt kohandades. Teised nõudsid rohkem aega asutuste loomiseks ja konsolideerimiseks, õigusaktide kohandamiseks ja muude meetmete võtmiseks, et viia oma finantssüsteemid vastavusse. Tarbijate kindlustunne paranes tänu ühtse ja standardiseeritud seadusandluse loomisele, mis muutis kaupmeestel end mugavamaks ja suurendas majandustegevust Euroopa Liidus.
Nagu ka teiste direktiivide puhul, pidid liikmesriigid esitama tõendid nende rakendamise kohta tegevuskavade kujul, millele järgnesid dokumendid selle kohta, et need kavad on riiklikul tasandil jõustatud. Direktiivide elluviimine eeldab koostööd seadusandjatelt, valdkonna ekspertidelt ja valitsusametnikelt, kes kõik töötavad koos, et töötada välja direktiiviga kooskõlas olev raamistik ja viia see raamistik seadusesse.