Hõbedastandardis kasutatakse hõbedat rahasüsteemi standardse rahaühikuna. Hõbe oli tegelikult esimene metall, mida Vana-Kreekas rahaühikuna kasutati, ja see oli ka esimene valuuta, mis saavutas standardse staatuse, kuna Kreekast pärit hõbemünte võeti üle Vahemere kaubanduseks ja muudeks finantstoiminguteks. Tänapäeval ei kasuta ükski rahvas maailmas hõbestandardit.
Nii-öelda hõbedastandardi kuldajastu toimus 15. ja 19. sajandi vahel, kui paljud riigid olid hõbestandardi omaks võtnud. Hõbedastandardit kasutavates rahasüsteemides kasutati standardse arvestusühikuna hõbeda erikaalu. Inimesed võisid vabalt vahetada hõbemünte ja kaalu järgi hõbedat kaupade ja teenuste vastu ning raha võidi nõudmisel hõbedaks muuta. Mõned märkimisväärsed hõbedastandardi kasutajad olid Briti impeerium, Hiina, Vana-Kreeka ja Hispaania. Ülemereterritooriumide koloniseerimine andis paljudele riikidele juurdepääsu märkimisväärsetele hõbedavarudele, mis suurendas nende jõukust märkimisväärselt.
Alates 1800. aastatest hakkasid mitmed riigid üle minema kullastandardile. Enne kullastandardi ametlikku vastuvõtmist oli üleminekuks juba alus pandud, kuna metallide väärtused kippusid üksteisega proportsionaalseks jääma ja mõlemat kasutati kaubanduses laialdaselt. Hiina ja Hongkong loobusid 1935. aastal viimastena hõbestandardist. 20. sajandil loobusid kullastandardist ka mitmed riigid.
Kuigi hõbedastandardeid enam ei kasutata, kaubeldakse hõbedaga jätkuvalt laialdaselt ja inimesed spekuleerivad ka hõbedaga. Hõbeda- ja kullavarusid hoiavad mitmed riigid ja investorid ning selle väärismetalli väärtust jälgivad paljud finantsasutused. Hõbeda väärtused antakse üldiselt kaalu järgi ja ka hõbeda eritoodete puhul, mida võib vabaturul saada rohkem, kui nende kaal üksi suudab arvestada.
Mõned kriitikud on väitnud, et hõbe- ja/või kullastandardite juurde naasmine on õige, väites, et see tugevdab finantssüsteeme. Sellise standardi juurde naasmine nõuaks majandusregulaatoritelt, pankadelt ja muudelt finantssektori üksustelt märkimisväärset tööd. Raha väärtuse lahtisidumine väärismetallidest muutis radikaalselt rahasüsteeme kogu maailmas ja see muutus ei pruugi olla isegi pöörduv, isegi kui regulaatorid ja valitsused otsustasid, et see on soovitav.