Mark-to-market on raamatupidamissüsteem, mis on loodud fikseeritud hinnaga varade hindamise probleemi lahendamiseks. Selleks kasutatakse vara praegust turuväärtust, et võtta arvesse potentsiaalset kasumit või kahjumit, mida omanik on varaga teeninud. Süsteemi peamised puudused on see, et lühiajalised turukõikumised võivad tähendada, et see ei anna vara pikaajalisest väärtusest õiglast esitust.
Turuhinna süsteemi kasutatakse enamasti keerukate varade, näiteks tuletisinstrumentide puhul. See on koht, kus inimesed kauplevad pigem õigusega osta tulevikus aktsiaid kui kaubelda tegelike aktsiatega ise. Kuid tehniliselt saab turuhinda kasutada mis tahes tüüpi varade jaoks.
Mark-to-market idee on luua realistlikumaid kontosid kui alternatiivsed süsteemid, mis põhinevad vara ostuhinnal. Näiteks võib ettevõte omada aktsiate partii, mille eest ta maksis 100 USA dollarit (USD). Ilma turuväärtuse arvestuseta oleks vara bilansis 100 USD, kuni ettevõte müüb aktsiad.
Kui aktsiate väärtus on nüüd vaid 10 USD, annaks konto liiga positiivse pildi ettevõtte väärtusest. 100 USA dollari väärtuses aktsiate puhul pole sellel suurt vahet, kuid ettevõttes, millel on sadu miljoneid varasid, võib see oluliselt muuta, võib-olla isegi muutes ettevõtte maksevõimeliseks, kui ta ei suuda varade müügiga oma võlgu katta. . Mõju toimib muidugi ka teistpidi: ettevõte, mille varade turuväärtus on tõusnud, oleks palju halvem, kui ta ei kasutaks turuväärtuse hindamist.
Ameerika Ühendriikide süsteemis on turuhinnas kolme tüüpi hindamist. Esimene tase on mõeldud aktiivselt kaubeldavate varade (nt aktsiad) jaoks ja kasutab lihtsalt hetke turuhinda. Teine tase on varade jaoks, millel ei ole turuhinda, kuid nende väärtuse hindamiseks on võimalik kasutada standardmudelit, mis põhineb turu laiematel erinevustel, näiteks sarnaste tööstusharude aktsiate tootlusel. Kolmas tase on varade jaoks, millel puuduvad turunäitajad, mis tähendab, et raamatupidajad peavad lihtsalt ära arvama vara hetkeväärtuse. Kriitikud usuvad, et see annab mõned arvud, millel on liiga vähe tegelikku alust.
Teine turuhinna probleem on see, et see võib liiga palju rõhku panna lühiajalistele turukõikumistele. Ettevõttel võib olla vara, mida ta peab pikaajaliseks investeeringuks ja tal ei ole vajadust ega kavatsust neid lähitulevikus müüa. Turuhinna järgi arvestamine tähendab aga seda, et kui varade turg läbib languse, tundub, et ettevõte on oma kontodel raha kaotanud. On argument, et sellised ilmumised võivad põhjustada ettevõtte enda aktsiate langust, mis aitab kaasa veelgi pöörasematele kõikumistele kogu turul.