Liisingu minimaalsete maksete arvestamise perspektiivid on rentnikul ja liisinguandjal erinevad. Sellised maksed on liisinguvõtja seisukohast arvutatud selleks, et määrata kindlaks madalaim rendiperioodi jooksul makstav summa. Liisinguandjad peavad aga määrama liisingu väärtuse igal ajahetkel, mida tehakse, lisades ja lahutades muud kulutegurid, et jõuda minimaalse liisingumakseni. Nende miinimumide väljaarvutamine ei ole kummagi osapoole jaoks alati lihtne, sest peale tegeliku maksestruktuuri on ka muid kulutegureid, mis võivad või ei pruugi mängu tulla. Osa neist kuludest kannab liisinguvõtja, suurendades minimaalset liisingmakset, samas kui osa kannab liisinguandja, mis vähendab liisingu väärtust.
Tüüpilised liisingmaksed arvutatakse välja, jagades lepingu lõppedes liisingu eest tasumisele kuuluva kogusumma tehtavate maksete koguarvuga. Saadud summa ei anna aga täpset ülevaadet minimaalsetest liisingmaksetest. Tavaliselt mõjutavad liisinguvõtjat täiendavad lepingutingimused, renditava vara väärtuse kohta antud tagatised rendi lõppedes ja lisahüvitis, mida nõutakse juhul, kui üürilepingut kokkulepitud korras ei pikendata. Võttes arvesse kõiki neid olulisi tegureid ja teades, kuidas rentnik kavatseb neid võimalusi kasutada, võimaldab rentniku raamatupidaja jõuda täpse arvuni.
Teisest küljest kehtivad samad põhimõtted liisinguandja suhtes, kui ta arvutab välja rendilepingu väärtuse igal ajahetkel. Lisaks sellele, et liisinguandja selgitab välja, kuidas üürnik kavatseb kasutada asjakohaste kuluteguritega seotud võimalusi, peab liisinguandja arvestama ka kõigi tema poolt tekkivate lisakuludega. Sellised liisinguandja kantud kulud võivad sisaldada mõnel juhul hooldust, kindlustust või isegi makse. Nende kulutegurite lahutamine ja liisinguvõtja kantavate tegurite arvutamine võimaldab liisinguandjal arvestada minimaalsete liisingmaksete summaga. Seejärel saab liisinguandja kasutada seda lähtepunktina, et määrata väärtus rendilepingu mis tahes hetkel ja määrata see väärtus raamatupidamise jaoks.
Finantsarvestusstandardite Nõukogu (FASB) määrus sätestab dokumenteeritud standardid, mida tuleb minimaalsete liisingmaksete arvutamisel lähtuda mõlemast vaatenurgast. Nende standardite järgimine tagab, et nii rentnik kui ka liisinguandja jõuavad väärtusteni standardsete metoodikate abil, mida mõistavad kõik raamatupidajad ja juhid. Nüüdisväärtuste määramisel, olenemata eesmärgist, võib olla suur mõju ettevõtte üldisele raamatupidamisele. See aitab ettevõtetel vältida finantsaruannete valesti tõlgendamist või rendilepingute mõistlike väärtuste väära esitamist.