Alghind, mida nimetatakse ka täitmishinnaks, tähistab hinda, millega väärtpaberilepingut saab teostada, mis ostetakse või müüakse. See on kõige tavalisem optsioonidega kauplemisel. Optsioonid on tuletislepingud, mis annavad investoritele võimaluse osta või müüa vara, näiteks aktsiat, kui see saavutab alghinna. Tõhusa kasutamise korral võib optsiooni alghind märkimisväärselt suurendada investori osalust, kuid teatud tingimustel võib see ka tootlust tõsiselt kahjustada.
Optsioonidega kauplemisel on kahte tüüpi lepinguid, sealhulgas ostuoptsioon ja müügioptsioon. Ostuoptsiooni alghind tähistab hinda, millega saab väärtpaberit lepingu kehtivusaja jooksul osta. Seevastu müügioptsiooni alghind määrab hinna, millega lepingut võib lepingu kehtivusaja jooksul müüa.
Optsioonilepingul on kaks hinnakomponenti. Üks on väärtpaberi turuväärtus, see on hind, mille puhul optsiooni aluseks olev väärtpaber, näiteks aktsia, finantsturgudel kaubeldakse. Teine hinnakomponent on alghind, mis näitab, kus saab osta või müüa optsioonilepingu aluseks olevat väärtpaberit.
Optsioonileping üksi ei anna endaga mingit väärtust. Selle väärtuse määrab optsioonilepingus sisalduv alusväärtpaber või -vara, näiteks aktsia. Aktsia turuväärtuse ja täitmishinna vahe muutub kasumiks aktsia kohta, mille investor teenib optsioonilepingu müümisel.
Kui ostuoptsiooni täitmishind on alla börsihinna, loetakse leping “rahas” kauplemiseks. Kui aga täitmishind tõuseb üle börsiväärtuse, loetakse leping „rahast väljas” kauplemiseks. Kuna optsiooniinvestorite eesmärk on osta väärtpabereid alla börsiväärtuse, ei ole mõtet osta, kui optsiooniga kaubeldakse rahast välja.
Müügioptsiooni leping on rahaga kauplemine, kui täitmishind on kõrgem kui alusvaraks oleva väärtpaberi börsil kaubeldamise korral, kui alusvaraks on aktsia. Kui aktsiaturu väärtus tõuseb täitmishinnast kõrgemale, kaupleb see leping rahast välja. Tagastamine on ohus, kui leping rahast välja müüakse.