Usalduseelistusega väärtpaberid on investeeringud, millel on võla- ja aktsiatunnused. Unikaalset võla- ja eelisaktsia kombinatsiooni peetakse üldiselt elujõuliseks pikaajaliseks investeeringuks, kuigi usalduseelistusega väärtpaber võimaldab väärtpaberi emitendil varakult lunastada. Paljud seda tüüpi investeeringute näited sisaldavad ka võimalust intressimakseid edasi lükata kuni viis aastat pärast esialgset väljalaskekuupäeva.
Usalduseelistatud väärtpaberi väljastamiseks loob ettevõte tavaliselt usaldusfondi, mis toimib väärtpaberi väljastava üksusena. Rahastuse annab ettevõte ja seda arvestatakse uue usaldusfondi võlana. See valem loob panga valdusettevõtte ja sellele kehtivad samad eeskirjad, mis reguleerivad mis tahes valdusettevõtte asutamist.
Panga valdusfirmale jäävad kõik tagatiskokkuleppega seotud emiteeritud lihtaktsiad. Kasutades alusvarana lihtaktsiat, emiteerib valdusettevõte investoritele eelisaktsiaid. Eelistatud aktsiate müügist saadud tulu kantakse tagasi ettevõttele. Samal ajal saab panga valdusfirmast üksus, mis tagab väärtpaberi eluea jooksul väljastatavad intressid ja maksed.
Üks emitendi eeliseid on see, et usalduseelistusega tagatiskokkulepe annab mitmeid maksu- ja raamatupidamissoodustusi. Kuna tagatist maksustatakse ettevõtlusvõlana, on võimalik intressimaksete eest nõuda mahaarvamist. See erineb muude väärtpaberite dividendide maksmisest, mida arvestatakse pigem maksujärgselt kui maksueelselt tulult.
Mis puutub raamatupidamisse, siis usalduseelistatud väärtpaberi seadistamine aitab paberimajandust lihtsana hoida. Usalduse eelistatud väärtpaberid ei pea kajastuma ettevõtte bilansis kohustustena. Panga valdusettevõtte struktuuri reguleerivate eeskirjade kohaselt loetakse usalduseelistatud väärtpaberit pigem kapitaliks kui kohustuseks.
Kuigi usalduseelistatud turvalisusel on eeliseid, tuleb arvestada paari puudusega. Üks oluline kaalutlus on eelisaktsiate emiteerimise haldamise usaldusfondi loomise ja haldamisega seotud kulud. Väärtpaberi struktuur sisaldab tavaliselt ka kõrget intressimäära, mis tuleneb emitendi võimalusest nõuda ennetähtaegset lunastamist. Lisaks võivad ettevõtmise kindlustustasud olla mõnevõrra kõrgemad kui teiste aktsiaoptsioonide puhul.