Majandusteaduses on hüperinflatsioon termin, mis viitab inflatsioonitegevusele, mida peetakse kontrolli alt väljas või mis kasvab tavapärasest palju kiiremini. Mõiste on mõnevõrra subjektiivne, kuna puudub kindel reegel, mis määraks kindlaks, millal olukord muutub inflatsioonist hüperinflatsiooniks. Seega on hüperinflatsiooni väljakuulutamine sageli finantsanalüütikute ja poliitiliste asjatundjate ülesanne.
Kuigi endiselt on küsimusi selle kohta, millal olukord muutub hüperinflatsiooniliseks, on tehtud mitmeid ettepanekuid. Olenemata sellest, millist määratlust kasutatakse, nõustuvad enamik majandusteadlasi, et hüperinflatsioon eksisteerib siis, kui inflatsioonimäär on mõne aasta jooksul vähemalt 100 protsenti. Olenemata sellest, kuidas seda nimetatakse, põhjustab selle taseme lähedal olev inflatsioon elanikkonnale sageli suuri raskusi.
Hüperinflatsioon toimub seetõttu, et riigi valuuta kaotab kiiresti oma väärtuse, põhjustades vastuseks hindade tõusu. Enamik riike on oma ajaloos mingil hetkel kogenud hüperinflatsiooni perioodi. Sageli juhtub see siis, kui valitsus prindib palju rohkem raha kui tavaliselt, et korvata mõnes muus valdkonnas puudujääki. Valitsuse vastus madalamale valuuta väärtusele on trükkida veelgi rohkem raha, mis toidab pidevat valuuta devalveerimise tsüklit.
Hüperinflatsioon võib tekitada suuri raskusi, eriti lühiajaliselt, sest palgad ei pruugi valuuta ostujõu langusega sammu pidada. See võib põhjustada kriisi ka teistes tööstusharudes, näiteks panganduses, kus laenuvõtjale on sageli tagatud tagasimaksemäärad. Seetõttu võib hüperinflatsiooni ajal panga tagasi saadav raha olla palju vähem väärt kui see raha, mille ta algselt välja laenas.
Hüperinflatsiooni jätkumise peatamiseks saab rakendada mitmeid tegureid. Valitsus võiks määrata uue baasüksuse. Näiteks võib see vähendada oma praegust ühikut 100 korda, tehes märkmeid, mis olid vanas valuutas 100 dollarit ja uues vääringus 1 dollar. Kuid ilma juurprobleemi lahendamiseks midagi ette võtmata lükkab hüperinflatsioon baasühikute väärtust jätkuvalt madalamale.
Pikaajalised lahendused peavad hõlmama riigi uue rahapoliitika elluviimist. Intresse võiks tõsta, mis muudaks raha laenamise raskemaks ja tõstaks seega selle väärtust. Samuti võiks valitsus kehtestada uued kulupoliitikad, mis aitaksid vähendada kohustuste katteks raha trükkimise vajadust.