Kaasvõlakirju nimetatakse mõnikord tugi- või kaasvõlakirjadeks. Kaasvõlakiri täidab põhiosamaksete ülejäägi assimileerimise funktsiooni, kui toimub kiire ettemakse periood. Samas toimivad kaasvõlakirjad vahendina, mis lükkab edasi põhiosamaksete laekumist, kui saabub madalate ettemaksukiiruste periood. Mõlemal juhul aitavad kaasvõlakirjad vähendada võlakirjaga kaasnevat ettemaksuriski.
Kaasvõlakirjade üks levinumaid rakendusi leidub võlakirjade kavandatud amortisatsiooniklassis. Põhimõtteliselt toimivad võlakirjad koos PAC-võlakirjakeskkonnaga, võttes võimalikult suure osa kõigist üleliigsetest PAC-i osade ettemaksetest ja kasutades ülejääki võlakirja põhisumma täiendavate maksete tegemiseks. Kui põhiosa on täielikult tasutud, kantakse kõik üleliigsed maksed PAC-võlakirjale.
Sarnane lähenemine toimub ka ühise turukorralduse osa puhul, kuna kaasvõlakirjade protsess aitab reguleerida põhiosa tasumist, lähtudes praegusest ettemaksutegevuse liigist. Eesmärk on tagada, et nii põhivõlakiri kui ka kaasav CMO võlakiri oleks õigeaegselt täielikult kaetud.
Kaasvõlakirjade funktsioon oleneb suurel määral sellest, kuidas ettemaksuprotsess kulgeb. Kuni ettemaksete kiirus jääb PAC-krae kindlaksmääratud ülemise või alumise taseme piiresse, töötavad võlakirjad ettenähtud viisil. Kui aga pildile tulevad muud tegurid, mis ei võimalda ettemaksete kiirust kummaski äärmuses hoida, on kaasvõlakirjade võime töötada koos põhivõlakirjaga pärsitud. Õnneks juhtub seda tüüpi olukordi harva.
Maaklerid, kes on harjunud võlakirjaemissioonidega töötama, saavad investorile selgitada planeeritud amortisatsiooniklassi võlakirjade ja kaasvõlakirjade vahelist seost ning seda, miks see protsess nii hästi toimib. Kuigi kaasvõlakirjad ei kuulu automaatselt kõigi võlakirjaemissioonide struktuuri, ei ole kaasvõlakirjade rakendamine protsessis haruldane. Iga investor, kes soovib võlakirju soetada, peaks olema kaasvõlakirjade protsessiga hästi kursis.