Kontrollitav välisettevõte on teises riigis asuv üksus, mida investorid kasutavad oma koduriigi maksukoormuse alandamiseks. Nende hulka võivad kuuluda välisriigis tegutsev rahvusvaheline korporatsioon või lihtsalt muus maksujurisdiktsioonis asuv eraettevõte. Paljud keerukate maksuseadustega riigid peavad neid investeeringuid maksuparadiisiks või maksuvarjupaigaks ja aitavad seega mõnikord kaasa maksudest kõrvalehoidumisele. Selle juhtumi leevendamiseks kehtestavad need riigid eeskirjad, mis piiravad maksustamisest edasi lükatava rahasummat. Enamasti asutatakse kontrollitavad välismaised ettevõtted madala maksumääraga piirkondades.
Paljud ettevõtted loovad maksuparadiise, nagu kontrollitud välismaised ettevõtted, et vältida tulude maksustamist. Enamik riike ei maksusta aktsionäre nende tulult enne, kui vahendid on dividendidena välja jagatud. Ettevõtted kasutavad seda kontseptsiooni nii, et loovad madala maksumääraga välisriiki tütarettevõtte, kuhu dividendid investeeritakse. Seejärel laenatakse see raha aktsionärile tagasi, mitte ei maksta neile. See tähendab, et raha on sisuliselt maksuvaba.
Enne kaasaegseid seadusi oli maksuagentuuridel vähe võimalusi nende vahendite kogumiseks. 1962. aastal kehtestas USA rea seadusi, mis käsitlevad kontrollitava välismaise ettevõtte kasutamist, et seda tegevust piirata. Põhimõtteliselt nõudsid need seadused, et kõik riigis tegutsevad aktsionärid deklareeriksid sellised ettevõttelt tehtud väljamaksed tuluna. Neid seadusi sai aga jõustada ainult isikute suhtes, kes omasid vähemalt 10 protsenti ettevõttest, või ettevõtetele, kellele kuulus 50 protsenti. Nõuded on nõutavad mis tahes litsentsitasude, üüride, intresside, dividendide või muu kasumi kohta, mis liiguvad läbi kontrollitud välismaise ettevõtte.
Ühendkuningriigis on need seadused sisuliselt samad, välja arvatud üks suur erand, kuna need ei kehti üksikaktsionäridele, vaid ainult ettevõtetele. See eeldab, et ettevõttel on kontrollitavas välismaises ettevõttes 40-protsendiline või enam kontrollosalus. Ühendkuningriigi seadused nõuavad nendelt vahenditelt maksu tasumist, kuid maksumäär on madalam kui siis, kui üksus asuks riigis. Seda saab edasi lükata ka juhul, kui ettevõte maksab igal aastal 90 protsenti oma vahenditest dividendidena välja või kui see asub riigis, mida Ühendkuningriik ei pea maksuparadiisiks.
Saksamaal kehtivad ka nende maksuvarjupaikade suhtes ranged eeskirjad, mis kehtivad üksikisikutele ja ettevõtetele, kes omavad 50 protsenti või rohkem ettevõtte aktsiatest. Seaduse järgi võib ettevõte loobuda täiendavast maksustamisest, kui 25 protsenti asutusele kuuluvast passiivsest tulust maksustab Saksamaa. Saksamaa kontrolli all oleva väliskorporatsiooni reegli ainulaadne omadus on asjaolu, et riik on lepingutega kehtestanud teatud riikide suhtes palju erandeid.
Paljudel teistel riikidel on ka välismaiste ettevõtete suhtes kehtivad reeglid. Jaapan nõuab üksuste maksustamist, mis tegutsevad teistes riikides, kuid ei maksa selles riigis makse. Uus-Meremaal, Austraalias ja Rootsis on samuti kehtestatud eeskirjad, kuid need lubavad ettevõtetel teatud heakskiidetud riikides asutada üksusi ilma maksustamiseta.