Sari, mida nimetatakse ka sariks, on suur õmblusteta kangas, mida India naised traditsiooniliselt kannavad. Rõivas on levinud ka Bangladeshis, Sri Lankal, Pakistanis, Nepalis ja paljudes teistes riikides üle kogu maailma. Ajalooliselt on riie kootud puuvillast või siidist, kuid tänapäeval tehakse seda sageli tehiskiududest. Sari saab kanda mitmes erinevas stiilis, enamik neist on ümber keha asetatud ja alusseelikusse tõmmatud. Voldid, voldid ja mähkimismeetodid on mõeldud naiste kumeruste rõhutamiseks ja sageli keskosa paljastamiseks.
Arvatakse, et saree tekkis tuhandeid aastaid tagasi Indias koos dhotiga, suure riidega, mis mähiti ümber säärte nagu püksid ja seoti vööst kinni. Kuigi rahvasuus tuntakse seda meesterõivana, kandsid dhotisid tõenäoliselt nii mehed kui naised kuni 1500. aastateni. Tõepoolest, saree ja dhoti võisid välja näha väga sarnased, kuni britid koloniseerisid India ja kehtestasid euroopalikud tagasihoidlikkuse ideed. Nii dhoti kui ka sari kantakse tänapäevalgi, kuigi dhotisid on tavaliselt ette nähtud ametlikeks sündmusteks.
Võib-olla Briti okupatsiooni tõttu hakkasid indiaanlased oma sareide all kandma koole ja alusseelikuid. Enne seda aega on palju tõendeid selle kohta, et naised kandsid saree, mis jätsid nende keskosa ja rinnad paljaks. Choli on liibuv särk, mis paljastab keskosa ning on sageli kaunistatud peeglite ja tikanditega. Tänapäeval on sarid palistatud ja kaunistatud õmmeldud ääriste ja tikitud kujundustega. Traditsiooniliselt polnud sari aga õmblusi, sest hindud uskusid, et sel ajal levinud luunõelad olid ebapuhtad.
Sari on mainitud mitmes legendis. Eepiline Mahabharata jutustas loo Draupadist, kaunist kuningannast, kelle abikaasa kaotas ta hasartmängus meestele. Kui mehed üritasid riiet naise kehalt eemaldada, leidsid nad, et kangast jätkus igavesti. See 5,000 aastat vana lugu on esimene teadaolev viide sarile. Rõiva päritolu selgitab teine legend, mis räägib kudujast, kes unistas naiselikust puudutusest, meeleoludest, juustest ja pisaratest ning kudus need naise küljed pikaks riidetükiks.
Kaunistatud on ka riide äärised, samuti kanga ots, mis pärast naise ümber draivimist paistab. Sari saab kanda mitmel erineval viisil, olenevalt piirkonnast, ajast ja naise isiklikest eelistustest. Kangast saab drapeerida kleidi, lühikeste pükste, pükste või lühema seelikulaadse kujunduse tegemiseks. Saadaolevaid stiile võib piirata riide pikkus, mis võib ulatuda viie kuni üheksa ja poole jardi (3.7–8.7 meetrini).
Üks levinumaid saree pakkimise meetodeid on nivi stiil. Selle stiili puhul torgatakse riie alusseeliku vöösse ja lastakse kaks korda ümber vöökoha, koondades kangast voldid. Sari kinnitatakse uuesti vöörihmale, kantakse ümber vöökoha ja seejärel lükatakse üle õla. Naba võib jääda paljastatuks või seda võib katta choli.