Periwig on 17. ja 19. sajandi vahel populaarne parukas, eriti meeste moes. Arvatakse, et see sõna on rikutud prantsuskeelsest terminist perruque, mida tavaliselt nimetatakse peruke. Periwig oli Prantsuse ja Briti kõrgklassi majapidamiste ülitähtis moetükk ning aitas kaasa teatud hügieenistandardite säilitamisele. Arvatakse, et juuksuri kaasaegne termin parukas on välja arendatud periwigsidest.
Parukad olid Egiptuse ja Kreeka iidsetes kultuurides populaarsed päikesekaitse ja staatuse sümbolina. Pärast Rooma langemist langesid nad erinevatel põhjustel sajanditeks populaarsusest välja. Paljud eksperdid tunnustavad enneaegselt kiilaks jäänud Prantsusmaa kuningat Louis XIII-t parukate, eriti pika lokkis stiili, mida nimetatakse perivigiks, populariseerimise eest Prantsuse õukonnas.
Perivigit nähakse portreedel sageli pika, voolava lokkide lakana. Paruka stiil varieerus aja ja trendide lõikes. Hilisemad moed nägid sageli ette, et parukad tuleb pulbristada tärkliseseguga, et muuta need valgeks. Parimate parukate jaoks kasutati inimese juukseid, kuigi odavamad versioonid asendasid loomakarvad või segasid need kaks kokku. Ainult kord aastas vannis käimisega kaasnevate kahetsusväärsete lõhnade tõttu olid parukad sageli lilledega lõhnastatud või tugevalt lõhnastatud.
Parukaid ei kasutatud mitte ainult kiilaspäisuse varjamiseks, vaid ka täide eest kaitsmiseks. Keskajal põlgasid enamik Euroopa riike suplemist kui ebatervislikku. Ei olnud haruldane, et aadlikud käisid vannis vaid korra aastas. Seetõttu raseerisid inimesed sageli oma pead, kuna nende suplemisharjumused ei takistanud putukate nakatumist nende juustesse. Parukad olid sageli ka täidega nakatunud, kuid mugavuse huvides olid need eemaldatavad. Perivigist sai 17. sajandi meeste seas kõige populaarsem stiil ja paljude kuulsate ajastu portreede hulgas on aadlikke või kuninglikke mehi, kes säravad.
Pärast kuningas Charles II troonile ennistamist Inglismaal muutus see trend brittide seas populaarseks. Charles veetis suure osa oma eksiilis noorusest Prantsuse õukonnas ja pälvis palju tunnustust prantsuse stiilide vastu. Inglismaa kuninga ja Prantsusmaa kuninga Louis XIV vahel muutusid periwigid mõlema riigi õukondade jaoks hädavajalikuks.
Parukategijad said sel perioodil märkimisväärset tähelepanu ja neile anti käsitöölistena palju privileege. Mõned allikad ütlevad, et kuningas Louis XIV töötas oma Versailles’ palees üle 40 parukameistri. 17. sajandi lõpuks asutati nii Inglismaal kui ka Prantsusmaal parukameistrite gilde.
Ameerikas kasutas varane koloniaalvalitsus oma vormiriietuse osana periwigi, et näidata britte jäljendades sotsiaalset staatust. 19. sajandi keskpaigaks olid Briti-vastased meeleolud selle moetrendi eemale tõrjunud ning Ameerika kohtunikud ega USA Kongressi liikmed ei kanna enam parukaid. Briti parlamendiliikmed ja paljud kohtunikud kannavad ametlikel istungitel endiselt periwigi variatsiooni. 2007. aastal hääletas Austraalia Uus-Lõuna-Walesi osariik parukate kasutamise lõpetamise poolt valitsuse tegevuses.