Sõrmuseid on sajandeid kantud rohkemgi kui kaunistusi. Sõrmuste kandmise traditsioon, mis tähistab gruppi kuulumist või ühendamist ja mõistmist, ulatub tagasi iidsete egiptlasteni. Kõige tavalisem ametiühingusõrmuse tüüp on abielupael, millele järgnevad kihlasõrmused. Siiski on viimastel aastakümnetel populaarseks muutunud ka teist tüüpi sõrmuseid, sealhulgas sõprussõrmuseid.
Neid sõrmuseid kasutatakse lähisuhte sümboliseerimiseks, millel puudub romantiline alatoon. Neid müüakse sageli paarikaupa ja neid kannavad kaks inimest, et väljendada üksteise tunnustust ja tingimusteta toetust. Paljudes kultuurides peetakse sõprussõrmuseid viisiks öelda, et teine inimene on “mittevereline vend või õde”, mis on kõige lähedasem, kes võib teiega olla, ilma et ta oleks sünnipäraselt seotud.
Paljud inimesed kannavad neid sõrmuseid sageli väikeses sõrmes, et eristada neid tavalistest sõrmustest; see ei ole aga kindel reegel ja paljud inimesed kannavad oma sõprussõrmuseid nagu iga teist sõrmust.
Iiri Claddagh sõrmuseid seostatakse traditsiooniliselt armastuse ja paaridega, kuid nüüd kasutatakse neid üha sagedamini ka sõpruse sümbolina. Claddaghi sõrmus koosneb kahest käest, mis hoiavad kroonitud südant, millel on palju tõlgendusi. Sõprussõrmuseid kannavad sageli väga noored inimesed, mistõttu saab Claddaghi sõrmuseid kasutada, ilma et tekiks oht, et teised nende tähendust segamini ajavad.
Enamik sõprussõrmuseid on lihtsad. Mõnikord on sõrmusele trükitud või graveeritud sõna “sõber” ja mõnikord on see lihtsalt lihtne riba. Need sõrmused väldivad sageli kujundust, mis võib neid segi ajada kihlasõrmuse või pulmapaelaga, näiteks üksildane teemant või tavaline kuldrihm. Sõprussõrmuseid saab ise valmistada ka käsitööhelmestest või sarnastest materjalidest, kuna sõrmuse tähendus on selle kvaliteediga vähe seotud.