Pantaloonid on põlve-, sääre- või pahkluu pikkused vabad püksid, mida saavad kanda nii mehed kui naised. Sõna pantaloon pärineb itaaliakeelsest sõnast pantalone, mis omakorda tulenes XNUMX. sajandi komöödianäidendi tegelasest. Näidendi tegelast Pantaleonet näidati kandmas neid pükse ja ta oli ilmselt esimene inimene, kes neid avalikult kandis.
Prantsuse revolutsiooni ajal põlgasid revolutsionäärid tollal moekaid põlvpükse ja eelistasid püksipükse. Põlvpüksid olid tõrjutud kuninglike ja aristokraatide sümboliks. Pantloon seevastu tundus olevat vennalikuma iseloomuga.
Gruusia Inglismaal võttis tonnide peamine trendilooja Beau Brummel kasutusele pahkluuni ulatuvad püksikud pigem nõudlikel kui moekatel põhjustel. Talle meeldis olla kena ja puhas välimus ning tema pükstel olid jalarihmad, et hoida seda sirge ja kortsuta. See püksimood oli loomulikult tänapäevaste pükste eelkäija.
Naised hakkasid Napoleoni Prantsusmaal kandma püksipükse. Põlve- ja pahkluuni ulatuvaid versioone kanti aluspesuna heledate musliinist Empire’i vöökohaga hommikumantlite all. Sel ajal olid moes ka valged või nahavärvi tüdrukute püksid.
Bloomers, tuntud ka kui bloomer pantaloons, ilmusid Ameerika Ühendriikides üheksateistkümnenda sajandi keskel. Naiste õiguste aktivisti Elizabeth Smith Milleri poolt praktiliseks aiatöörõivaks kujundatud püksipükste muster meenutas haaremipükse ja seda kanti lühikese seeliku või kleidi all. Riietus oli kindlasti mugavam ja mõistlikum kui see, mida sel ajal kandis enamik lääne naisi: jäigad korsetid ja pikad täisseelikud, mille all oli vaja kuut või enamat alusseelikut. Proua Milleri moe võttis esmalt kasutusele tema nõbu Elizabeth Cady Stanton ja seejärel proua Stantoni sõber Amelia Bloomer.
Riietus sai lõpuks oma nime proua Bloomeri järgi, kui ta avaldas selle oma feministlikus ajakirjas The Lily ja kutsus naisi üles kandma kohmakate alusseelikute asemel püksteid. Kuna selliseid kaheharulisi rõivaid peeti tollal meeste territooriumiks, oli sellel teemal palju vaidlusi ning naisi, kes neid kandsid, tuli silmitsi seista märkimisväärse naeruvääristamise ja halvustusega. Pantsaamoodi pooldasid peamiselt naiste õigustest ja naiste riietumisreformist huvitatud aktivistid, kuid see ei leidnud laiemat avalikkust. Proua Bloomer ise loobus sellest lõpuks puurikrinoliini kasuks, kuid püksiriietus sai naiste jalgrattarõivana vastuvõetavaks üheksateistkümnenda sajandi viimastel aastatel.