Mantel on raske rõivas, mis on mõeldud kandmiseks kandja teiste riiete peal, et pakkuda külma ilmaga sooja. Need muutusid populaarseks 18. ja 19. sajandi Euroopas ning olid algselt kahe rinnaga ja ulatusid kandja põlvedest kaugemale, kuigi need mõlemad omadused ei kehti tänapäeval mantlite puhul alati. Tavaliselt olid need ka tumedat värvi. Kastmantlit eristab teistest rasketest mantlitest liibuv vöökoht ja õlad ning laiad reväärid ning vöö puudumine. Need omadused võimaldavad kandja kehakuju paremini esile tuua kui paljude teiste mantlitüüpide puhul.
Kastmantel on oma nime saanud oma algsest otstarbest, milleks oli sooja pakkumine hobusõidukite juhtidele. Need kutsarid istusid treeneri ees nn kasti peal, millest ka mantli nimi. Kuna nad istusid bussi eesotsas, olid juhid ilmastikumõjude käes ja vajasid seetõttu külmadel Euroopa talvedel enda kaitseks sooja riietust. Paljudel varasematel mantlitel olid ka õlakeebid, mis pakkusid eriti külmadel öödel lisasoojust.
20. sajandi alguses muutis mootorsõidukite tulek kutsarid vananenuks, kuid kast jäi vastu. Pärast sajandi algust oli veel väga vähestel mantlitel keebid ja see mõiste hakkas järk-järgult hõlmama laiemat valikut erinevat tüüpi mantleid. Tänapäeval on levinud üle põlve langevad kastmantlid, millest paljud ei ole enam kahe rinnaga. Ainsad püsivad omadused, mis on vajalikud, et miski kuuluks termini “kastmantel”, on liibuv vöökoht ja õlad ning vöö puudumine.
Tänapäeva laiaulatuslik mantli definitsioon on toonud kaasa nii palju erinevaid kujundusi, et peaaegu iga suurema talveriiete sari hõlmab ka mantlit. Kui algselt olid karbikmantlite peaaegu eksklusiivsed kandjad mehed, siis nüüd on sama tavaline, et neid kannavad naised ja neid on saadaval igas erinevas värvitoonis, alates algsetest tumehallidest ja mustadest kuni moodsamate erkkollaste ja roosadeni. Paljud kastmantlid on nüüd algsete mantlitega võrreldes üsna heledad, mõnda hakati nimetama isegi kastjakkideks – termin, mis oleks olnud oksüümoron, kui rõivas esmakordselt populaarseks sai.