Tuletis prantsuskeelsest sõnast müts, moiva- või moivakiiver on teatud tüüpi pea- või kiiver, mida keskaegsed vibulaskjad kandsid oma pea kaitsmise vahendina. Seda teraskiivrit tunti esmakordselt ja seda nimetatakse sageli sekretsiooniks. Moiva pärineb kiivritest, mida kanti Osmanite Türgi impeeriumis, mis hõlmas 16. sajandi alguses kolme kontinenti. Kuigi need näivad olevat kiivri selgeimad juured, kohandati seda suures osas ja saavutas oma populaarsuse kõrgpunkti peaaegu sajand hiljem.
Renessansijärgsed musketärid valisid moiva 17. sajandil mõõduka kiivri tüübiks. Seda moivakübarat peeti moe tipuks. Lisaks pakkus see kandjale pea kaitset.
Tuntuim moiva on see, mida ratsavägi kandis Inglismaa kodusõja ajal. Seda moiva nimetatakse tavaliselt homaari sabapotiks. Nime põhjuseks on see, et sellel konkreetsel kiivril oli kukla kaitsmise eesmärgil mütsi tagaküljest välja ulatuv homaaritaoline saba. Sellel olid palju pikemad põsetükid ja ka väljaulatuv tipp. Need moivad olid teadaolevalt väga tõhusad põllul kaitsevahendina.
Moivasid – homaarijutupotte – kandsid nii Oliver Cromwelli kolgata kui ka Inglismaa kodusõja ajal parlamendi silmapaistva juhi Sir Arthur Haselrigi juhitud ratsaväeüksus London Lobsters. Sir Haselrigi mehed polnud varustatud mitte ainult moivaga, vaid ka peaaegu terve traditsioonilise raudrüüga.
Kujult sarnaneb mois lõdva kujuga ringiga, mille keskel on märkimisväärne muhk. See tuleb mugavalt alla ja istub mugavalt kandja kõrvadele. Sajandite jooksul on kaplineid kantud ka laiade ääristega mütside all, mis pakuvad teatavat kaitset. Need olid palju õhemat ja vormitavamat sorti kui need, mida kandsid keskaegsed vibulaskjad.
Tänapäeval võib mõningaid naiste mütse nimetada moivalisteks. Nagu kiiver, mille järgi nad oma nime on saanud, istub ka nende mütside keskosa tihedalt kandja pea vastu nagu koljumüts. Selle versiooni puhul ulatub aga lai äär sageli ühtlaselt ümber keskkorgi, varjutades kandja nägu ja kaela.