Aktiivne venitus on harjutustehnika, mille eesmärk on suurendada lihaste painduvust, aktiveerides refleksi, mida tuntakse vastastikuse inhibeerimisena. Lühidalt on vastastikune pärssimine idee, et kui lihas – agonist – tõmbub kokku, peab selle vastandlihas ehk antagonist lõdvestuma, et seda kontraktsiooni võimaldada. Näiteks reie esikülje nelipealihaste kokkutõmbumine nõuab reie tagaküljel olevate reielihaste lõdvestamist. Seega, kui eesmärk on julgustada reielihaseid lõdvestuma, et saavutada sügavam venitus, siis kasutatakse reie nelipealihase pingutamise tehnikat, hoides reielihase venitust.
Seda venitusviisi soovitatakse sageli edasiliikumiseks passiivsest venitusest, mille käigus lihaste venitust hoitakse 20-30 sekundit, hoides samal ajal kõik kaasatud lihased lõdvestunud. Näiteks reielihaste passiivseks venitamiseks võib ta lamada selili põrandal, vasak jalg välja sirutatud ja parem jalg sirgelt lae poole ning seejärel tõmmata parem jalg alla enda poole, kasutades käte jõudu, hoides jalg on lõdvestunud. Seejärel järgis ta seda venitust aktiivse venitustehnikaga, mille käigus ta kordas sama venitust, kuid seekord tõmbas nelipealihase kokku, et aidata tal jalg alla tema poole tuua.
Aktiivse venitamise idee seisneb selles, et nii palju kui keegi üritab lihast passiivse venituse ajal lõdvestada, tõmbub venitav lihas tingimata kokku, et kaitsta end vigastuse pikenemise eest. Selle refleksi eest vastutab lihasspindel, lihaskiududes leiduv sensoorne organ, mis tajub nii lihase pikkuse muutusi kui ka pikkuse muutumise kiirust. Kui inimene asetab lihase passiivsesse venitusse, annavad lihasspindlid närvisüsteemile signaali reageerida refleksiivselt, asetades lihasele jõud, mis venitusele vastu peavad. Sellest mehhanismist mööda hiilimiseks on soovitatav kasutada aktiivset venitustehnikat, mis kõrvaldab vastastikuse inhibeerimise aktiveerimise kaudu antagonistlikule lihasele – ülaltoodud näites reielihasele – mõjuva jõu.
Sarnased meetodid aktiivsele venitamisele hõlmavad propriotseptiivset neuromuskulaarset hõlbustamist (PNF) ja vastupanu venitamist. PNF-venitamine nõuab partnerit ja hõlmab pingelise lihase isomeetrilist kokkutõmbumist vastupanu (nt partneri käe jõu) vastu 20-30 sekundiks ja seejärel staatilise venituse rakendamist lihase pikendamiseks. Vastupanu venitamine hõlmab ekstsentriliselt venitava lihase kokkutõmbamist, kui see viiakse lühendatud asendist pikendatud asendisse, ja seejärel kordamist, mitte kunagi vabastamata lihase pinget, kui see liigub läbi ruumi. Takistusvenitusega ei kaasne staatilist hoidmist.