Fitnessis on ületreening seisund, mis tekib siis, kui inimene pingutab treeningu ajal üle. Mõjutades indiviidi käitumist, emotsioone ja füüsilist heaolu, võib liigne treenimine kaasa tuua platooefekti, mis on seotud sooritusega. Ületreenimise sündroom tekib siis, kui liigne treenimine muutub igapäevaseks ja kehal pole treeningute vahel piisavalt aega taastumiseks. Ületreenimise sündroomiga on seotud kahjulikud mõjud, kuid seisund ja selle sümptomid on pöörduvad.
Treenides edenetakse mitte ainult läbi kehalise harjutuse, vaid ka treeningutele järgneva füüsilise hingamise kaudu. Keha taastub ja taastub kehalise aktiivsuse pauside ajal ning just sel ajal avalduvad paljud treeningu eelised. Jõu, vastupidavuse ja painduvuse jätkamiseks peab kehal olema piisavalt aega taastumiseks. Kui taastumisprotsess on ebapiisav, võib tulemuseks olla platooefekt, mis võib omakorda viia üldise jõudluse ja jõu vähenemiseni.
Platooefekt on selge märk sellest, et sportlasel on ületreeningu sündroom. Spordiareenil on kahte tüüpi sündroomi. Sümpaatilise ületreeningu sündroomi seostatakse indiviidi ülierutuvuse, suutmatuse või ebakompetentsuse ja üldise rahutusega. Parasümpaatilise ületreeningu sündroomi esineb sagedamini. Seda iseloomustab üldine huvipuudus või ükskõiksus ning seda esineb sageli vastupidavusalade sportlaste seas.
Sportlane, kes kogeb ületreeningu sündroomiga seotud platooefekti, näitab mitmeid füüsilisi, emotsionaalseid ja käitumuslikke sümptomeid. Inimese füüsiline vastupidavus kannatab, mille tulemuseks on püsiv väsimustunne, mis avaldub eriti füüsilise tegevuse ajal. Puhke ajal võib inimene kogeda ka kõrgenenud südame löögisagedust ja püsivat lihasvalu. Sportlasel on suurem vastuvõtlikkus infektsioonidele ja vigastustele. Ületreenimise sündroomi kahjulikud füüsilised tagajärjed võivad hõlmata liigset kehakaalu langust, menstruatsiooni puudumist naistel ja unetust.
Psühholoogiliselt võib indiviid kogeda üldist huvi kaotust ja konkurentsimotivatsiooni puudumist. Kompleksnedes sportlase häiritud võistlusloomusele võivad esineda ka sellised sümptomid nagu ärrituvus, isutus ja depressiivsed tunded. Psühholoogiliste sümptomite ilmnemine võib üldist füüsilist jõudlust negatiivselt mõjutada, kuna sportlase taastumine vigastuse korral hilineb.
Ennetamine, mitmekesistades treeningrutiini sisu, kestust ja sagedust, on parim vahend liigse treeningu tagajärgede ärahoidmiseks. Ületreenimise sündroomi korral tuleks ravile läheneda terviklikult, kuna sümptomid ei ole oma olemuselt täiesti füüsilised. Toitumise muutmine ja kehale piisava taastumisaja andmine on üliolulised ületreeningu tagajärgede tagasipööramiseks.