Joogapoos, viparita karani, on selline, kus jalad asetatakse vastu seina, varbad lae poole, selg vastu põrandat. Arvatakse, et sellel ümberpööratud poosil on taastav toime ja mõningane kasu tervisele. Mitmed viparita karani variatsioonid hõlmavad käte erinevaid asendeid. Pööratud asendisse sisenemine võib olla keeruline, kuigi algajad võivad end külgasendist üles keerata.
Viparita Karanat nimetatakse ka “jalad seinast üles”. Seina äärde asetatakse tugi, tavaliselt volditud rätik. Isik asetab jalad vastu seina, alaselg on rätikutega toetatud. Õlad, käed ja pea toetuvad põrandale.
Kui õige asend on saavutatud, on vajalik õige hingamine. Pideva mustriga välja- ja sissehingamisel hakkab keha pingeid vabastama. Väidetavalt pöörab ümberpööratud asend amrita või soma voolu kehas vastupidiseks.
Hatha joogat praktiseerivad inimesed usuvad, et viparita karanil on võime ravida paljusid haigusi. Lisaks noorendavale voolule võib see leevendada ka kramplikke jalgu ja jalgu. See venitab kaela, säärte tagumist ja esiosa, mis võib sageli leevendada kerget seljavalu.
Seda joogapoosit kirjeldatakse ka kui “nooruse allikat”, kuna praktikud väidavad, et sellel on taastav toime. Mida kauem asendit hoida, seda noorendavam mõju võib olla. Seda õpetatakse nii rahustava kui ka energiat andva poosina. Need, kes on viparita karanit pikka aega harjutanud, võivad seda asendit hoida kakskümmend või kolmkümmend minutit.
Edasijõudnud joogapraktikud saavad poosi astuda edasirullimisest, siirdudes adho mukha svanasanalt viparita karanile. Nende inimeste jaoks, kes ei ole edasijõudnud või akrobaatilised, saab poosi sisestada alternatiivsel viisil. Jalad pööratakse külgasendist vastu seina üles, selg on kindlalt maas.
„Nooruse purskkaevu” poosi käe asendil on mitu variatsiooni ja see sõltub inimese eelistustest. Mõned hoiavad käsi keha kõrval, teised hoiavad käed otse küljele. Käed saab asetada ka otse pea kohale asendis, mida kirjeldatakse kui “kleepige need üles”. Piiratud ruumiga klassis või alal saab käed ka kõhu kohal kokku panna.