Šveitsi arsti Maximilian Bircher-Benneri poolt 1900. aasta paiku populaarseks saanud müslihelbed – veits põdra puhul, aga ka puder – on kuivsegu peamiselt valtsitud kaerast, kuid sageli ka muudest teraviljadest koos erinevate kuivatatud puuviljade ja pähklitega. See jäetakse õhukindlas anumas kuivaks kuni tarbimisvalmis, seejärel leotatakse vees, piimas või mõnes muus vedelikus vähemalt pool tundi, kuid eelistatavalt üleöö. Viimane samm on niisutatud teravilja kombineerimine teiste maitsetugevdajatega, nagu tahini, värskete puuviljade, mee või kaneeliga seesamipasta.
Bircher-Benner oli 20. sajandi vahetusel nõutud arst Šveitsis Zürichis. Varsti pärast oma esimese kliiniku asutamist 1897. aastal pani arst kasutama oma tolleaegseid tipptasemel toitumistavade uuringuid, julgustades patsiente sööma suures koguses teravilja, puu- ja köögivilju, jättes välja enamiku liha ja tugeva tärklise. 1904. aastal avas Bircher-Benner oma sanatooriumi nimega Vital Force, kus on müslihelbed, mis on hommiku- ja isegi õhtusöögi põhimenüü. Tema retsept sisaldas ainult valtsitud kaera, mida leotati üleöö vees. Seejärel lisati vahetult enne serveerimist koor, sidrunimahl, mõned pähklid ja riivitud õun.
See originaalne Birchermuesli segu andis aeglaselt teed teravilja moodsamatele versioonidele. 2011. aastal sisaldab müsli teravilja tõenäoliselt peale valtsitud kaera ka peotäie muid teravilju, alates rukkist ja odrast kuni maisi ja nisuhelvesteni, millele on lisatud pähkleid ja kuivatatud puuvilju. Kui terad on piimas, vees, mahlas või jogurtis leotatud, võib lisada mitmeid muid maitseaineid. Lihtne lisand oleks suhkur, kaneel ja võib-olla mõned värskete puuviljade, näiteks banaani või õuna viilud. Keerulisem võib tähendada mitmeid muid koostisosi, nagu pähkline tahini, mesi, muskaatpähkel ja riivitud kookospähkel.
Poeriiulitel on mitu kaubanduslikku teraviljatooteid, nagu Mueslix või Weetabix, millest igaühe retsept on veidi erinev. Mitmed teised tootjad kasutavad teradest, pähklitest ja kuivatatud puuviljadest granolabatoonide valmistamiseks emulgaatoreid. Granola erineb aga müsli teraviljast selle poolest, et selle koostisosi röstitakse kuni kergelt krõbedaks. Müsli seevastu leotatakse, et alustada selle kiudainesisalduse lagunemist – protsessi, mille tähelepanuta jätmine võib põhjustada seedeprobleeme.
2002. aastal viis Ühendkuningriigi Bristoli Ülikool läbi uurimisprojekti, et näha, kas väidetel, et madala rasvasisaldusega dieedid, mis keskenduvad müsliteraviljadele ja muudele tervislikele toiduainetele, on nn müslivöö alatoitumus, on alust. Kui madala rasvasisaldusega dieediga lastel oli madalaim A-vitamiini ja raua sisaldus, siis uuringus jõuti järeldusele, et kõrge rasvasisaldusega toit andis ka madala C-vitamiini ja raua sisalduse. Teadlased jõudsid järeldusele, et mõlemal dieedil on oma plussid ja miinused ning kõik puudused on kergesti kõrvaldatavad igapäevase vitamiiniga.