Diiselmootor on sisepõlemismootori tüüp, mille leiutas Rudolf Diesel. Ta sai diiselmootorile patendi 1892. aastal ja esmane eesmärk oli luua bensiinimootorile tõhus alternatiiv.
Nii bensiini- kui ka diiselmootorid tekitavad suletud kolbkambris kontrollitud plahvatuse. Väike plahvatus liigutab kiiresti kolvi, mis omakorda pöörab väljundvõlli. Bensiinimootoris süstitakse kambrisse kütuse ja õhu segu ning seejärel süüdatakse süüteküünla tekitatud sädemega. Diiselmootor seevastu ei toetu segu süütamiseks süüteküünlale. Kütus surutakse kambrisse ja kõrge rõhk tekitab piisavalt soojust, et kütuse/õhu segu süüdata.
Mõned diiselmootorid kasutavad kambri soojendamiseks hõõgküünalt, et minimeerida mootori pöörlemiseks vajalikku rõhku. Ilma sellise lisasoojusallikata oleks süüte saavutamiseks vajalik rõhk (eriti kui mootor on külm) ülemäära kõrge.
Diiselmootorid vajavad põlemisprotsessi nõuetekohaseks toimimiseks diislikütust. Diislikütus on odavam kui tavaline bensiin, kuna on vaja vähem rafineerimist. Lisaks on diiselmootorid tõhusamad ja seetõttu saavad diiselmootoriga autod parema läbisõidu kui nende bensiinimootoriga autod.