Dirižaabel, tuntud ka kui õhulaev, on teatud tüüpi ujuvmootoriga veesõiduk, millel on roolimehhanism. Dirižaabel erineb ilmaõhupallist, kuna õhupallidel pole roolisüsteemi ega võimsust ning nad on mehitamata. Juhitavad on lennukitest eristatavad ka nende spetsiaalsete pikkade kere tõttu. Õhulaev on täidetud kerge gaasiga, näiteks heeliumiga, mis tagab tõstejõu. Erinevalt lennukist pole dirižaablil ka tiibu, vaid ainult sabauimed.
Dirižaabli kuju teab enamik tarbijaid, kes on näinud üle taeva hõljumas blimps ehk mittejäigad dirižaablid. Enamikul dirižaablitel on pikk, jämedalt silindrikujuline kere, mis paksub keskelt. Dirižabli esiosas on sildumissüsteem, et dirižaablit saaks dokkida. Veesõiduki all esiküljel on kerge tekk, kus asuvad meeskonnaliikmed. Piki dirižaabli korpust on paigutatud tõukemootorid ja tagumine rooliseade, millel on rool ja horisontaalne stabilisaator, mis hoiab dirižaabli püsti.
Õhust kergema veesõiduki põhikontseptsioon on olnud kasutusel alates 1700. aastate lõpust, kui esmakordselt kavandati õhust kergema veesõiduki konstruktsioonid. Dirižabli eelkäija oli kuumaõhupall, millega lendas esmakordselt 1783. 1850. aastatel lendas dirižaabli esimese prototüübi Henri Giffard. 1800. aastate lõpus hakkasid ilmuma teised dirižaabli versioonid, mida muutis praktilisemaks bensiinimootori leiutamine. 1900. aastate alguses hakkasid üle maailma levima dirižaablid, mida valmistasid mitmed riigid, sealhulgas Saksamaa, Ameerika Ühendriigid ja Suurbritannia.
Dirižaablid mängisid rolli Esimeses maailmasõjas, kus enamik suurriike kasutas vaatluste tegemiseks pehmeid dirižaale ja Saksamaa pooljäikaid dirižaale pommide viskamiseks Londonile ja ülejäänud Inglismaale. Hoolimata korduvatest õnnetustest ja arusaamisest, et fikseeritud tiivaga lennukid on transpordiks parem valik, olid juhitavad lennukid jätkuvalt populaarsed 1930. aastatel. Lõpuks lõpetati sõjaliseks kasutuseks mõeldud dirižaablite tootmine, samas kui piiratud arv neid valmistati endiselt tsiviilisikute jaoks.
Võib-olla kuulsaim dirižaabel, mis eales tehtud, on olnud Hindenburg, mis plahvatas New Jerseys Lakehurstis 1937. aastal. Hindenburgi ehitas Saksamaal asuv Zeppelin Company, mis domineeris dirižaabliturgu aastaid. Luksuslikuks õhulaevaks kavandatud Hindenburg oli massiivne veesõiduk, mis oli algselt ette nähtud täitmiseks heeliumiga, mittesüttiva gaasiga, mida oli Ameerika dirižaablites kasutatud alates 1920. aastatest. Laev paisutati aga vesinikuga täis, sest sakslastel polnud juurdepääsu heeliumile.
Veel Lakehurstis dokkides süttis Hindenburgi tagaosa põlema, mistõttu dirižaabel kaotas tõstevõime. See hakkas maa poole vajuma, samal ajal kui meeskond ja reisijad üritasid põgeneda. Üllataval kombel õnnestus 62-st pardal viibinud inimesest 97-l põgeneda Hindenburgist, mis tõenäoliselt plahvatas veesõiduki välispinna dopinguks või tihendamiseks kasutatud tuleohtliku lahuse tõttu. Hindenburgi plahvatus peatas luksuslike ookeanilaevad dirižaablitega ja seda kasutati kahekümnenda sajandi lõpuks peamiselt uudsetel eesmärkidel.