Kuni 20. sajandi lõpuni olid puuetega inimeste transpordivõimalused USA-s üsna piiratud. Ühistranspordisüsteemidel ei olnud kohustust muuta oma busse ratastooliga ligipääsetavaks ega osutada teenuseid inimestele, kes bussipeatusesse ei jõudnud.
Aastal 1990 see muutus, kui võeti vastu puuetega inimeste seadus (ADA). ADA nõudis ühistranspordiettevõtetelt puuetega inimestele majutuse pakkumist. Selle raames pidi bussidel ja kaubikutel olema kas lift või kaldtee, mis võimaldaks ratastoolis inimestel sõita. Lisaks pidi igas bussis olema vähemalt kaks kohta, kuhu sai ratastooli kinnitada. Viimase nõude täitmiseks on bussides ja rongides sageli istmed, mida saab ratastooli mahutamiseks kokku klappida ja teelt välja tõmmata.
ADA lõi ka muid kohustuslikke transpordivõimalusi puuetega inimestele. Alates 1990. aastast peavad kõik Föderaalse Transiidiliidu (FTA) rahastatud ühistranspordiettevõtted pakkuma paratransiiti inimestele, kes ei saa oma puude tõttu bussipeatusesse jõuda. Varem defineeriti paratransiiti lihtsalt kui paindlikku transporti, näiteks kaubikud või ühistaksod, kus sõidukid ei liikunud kindlal marsruudil, vaid võtsid inimesi peale ja lasid sinna, kuhu vaja. Hiljuti on see teenus siiski ümber määratletud.
Paratransiit on kasulik puuetega inimestele, kuna kaubikud suudavad reisijaid peale võtta, ilma et nad bussipeatusesse jalutaksid. Paljude puuetega inimeste jaoks oleks bussipeatusesse ja tagasi kõndimine või ümberistumine tõsine raskus. Eakad ja puuetega inimesed lepivad lihtsalt aja paratransiiditeenusesse, et nad saaksid neile järele tulla sel päeval ja kellaajal, kui nad sõitu vajavad.
Kahjuks on paljud puuetega inimesed endiselt hädas transpordiga. Bussipeatusesse sõitmine ja sealt tagasi sõitmine ning ühenduste loomine on puuetega inimestele sageli keeruline ning ka ratastoolis bussiga sõitmine võib olla keeruline. Kuigi paratransiiditeenuseid kiidetakse nende paindlikkuse pärast, nõuavad nad sageli kohtumise kokkuleppimist päevi või nädalaid ette. Avalikkuse teadlikkus sellistest takistustest paljudes kohtades kasvab pidevalt ning aja jooksul võib puuetega inimeste transporditeenus märgatavalt paraneda.