Valley Transportation Authority (VTA) on eriline piirkond, mis vastutab USA California osariigi Santa Clara ühistranspordi, ummikute juhtimise, kiirteede parendusprojektide ja kogu maakonna transpordi planeerimise eest. VTA loodi 1995. aastal Santa Clara maakonna transiidipiirkonna ja maakonna ummikujuhtimisagentuuri ühinemisel. Müügimaksutuludest rahastatud agentuur opereerib kolme VTA kergraudteeliini, busse ja paratransiiditeenust, mis pakub puuetega inimestele uksest ukseni transporditeenust. VTA kergraudtee on elektriline kergraudteesüsteem, mis tagab massitransiidi Santa Clarast San Josesse, CA.
VTA kergraudteesõidukid sõidavad rööbasteedel, mille keskmine rööpmelaius on 4 jalga 8.5 tolli (1.435 m). 1987. aastal avatud süsteem on laienenud kahele põhiliinile ja ühele tõukejõule ning plaanis on veel laiendusi. Alum Rock – Santa Teresa liin kulgeb läbi Milipitase ja San Jose kesklinna ning Mountain View – Winchesteri liin kulgeb Mountain View’st läbi Sunnyvale’i, Santa Clara ja Põhja-San Jose ning lõpeb Campbelli lääneosas. Almaden Shuttle on tõukepunkt, mis kulgeb Ohlone/Chyowethi jaamast Almadeni ja peatub Westfield Oakridge Malli juures.
Ohutuse huvides juhitakse VTA kergraudtee ronge kõiki käsitsi. San Jose ja Santa Clara linnades on rööpad rajatud olemasolevate tänavate keskele ja ülejäänud süsteem kulgeb mööda suure ummikutega piirkondi. Vajadus ootamatutele olukordadele kiiresti reageerida muudab käsitsi kasutamise turvalisemaks kui arvutipõhine süsteem. Täiendava ettevaatusabinõuna on kõik rongid varustatud avariijuhtimisseadmega, mida juht hoiab sõidukiga manööverdades. Kui rõhk muutub järsult, näiteks kui juht laseb töövõimetuks muutumise tõttu minema, rakendub hädapidur.
VTA kergraudtee operaatorid osalevad ulatuslikul koolitusel, mis hõlmab kõiki raudtee kasutamise ja sõiduohutuse aspekte. Enne koolitust kogenud operaatoriga harjutavad uued töötajad kontrollitud tingimustes mitu nädalat ilma reisijateta. Täiendavad turvafunktsioonid hõlmavad puuteekraaniga arvuteid, mis võimaldavad operaatoril jälgida rongisüsteeme, ja videokaameraid traditsiooniliste tahavaatepeeglite asemel.
VTA kergraudtee algas kõrge põrandaga sõidukitega, mis nõudis reisijatelt platvormilt autosse astumist. Püüdes olla puuetega inimestele paremini ligipääsetav, asendas transiidiamet need autod madala põrandaga sõidukitega, pakkudes samal tasemel juurdepääsu platvormilt ja kaotades vajaduse ratastoolitõstukite järele. Reguleerimine parandab ka rattaga rongidesse sisenevate pendelrändajate ligipääsu. Igas VTA kergraudteevagunis on neli rattahoidjat ja see võib kanda maksimaalselt kuut jalgratast. Neile tööle sõitjatele, kes soovivad oma rattad jaama jätta, on iga peatus varustatud jalgrattakappidega.
Kergraudtee piletihinnad on samad, mis bussipiletid ja pileteid saab osta igast kergraudteejaamast. Saadaval on erinevad valikud, näiteks ühe sõidu pilet kaheks tunniks ainult VTA kergraudteel või päevapilet, mis tagab ostukuupäeval piiramatu juurdepääsu kõikidele bussidele ja kergraudteeliinidele. Kuupiletid, mis pakuvad ka piiramatut juurdepääsu, on tavalistele pendelrändajatele säästlikud võimalused.