Potentsiaalne sisemajanduse koguprodukt ehk potentsiaalne SKT on mõõt selle kohta, milline oleks riigi sisemajanduse kogutoodang, kui see töötaks täistööhõivega ja kasutaks kõiki oma ressursse. See summa on üldjuhul suurem kui riigi tegelik sisemajanduse kogutoodang ehk SKT. Sellest tulenevalt nimetatakse eraldamist riigi potentsiaalse SKT ja reaalse SKT vahel SKP lõheks. SKP lõhe on tingitud asjaolust, et enamik majandusi kannatab teatud ebatõhususe all, nagu inflatsioon, tööpuudus ja valitsuse määrused, mis pärsivad tootmistaset.
Üks peamisi majandustegureid, mis aitab mõõta majanduse tugevust, on sisemajanduse kogutoodang. SKT annab kokku kõigi konkreetses riigis teatud aja jooksul toodetud kaupade väärtuse. Majandusteadlased jälgivad, kuidas konkreetse riigi SKT tõuseb ja langeb, ning kontrollivad ka selle võrdlust teiste riikide saavutatud SKT tasemetega. Oluline on mõista, kus tootmistase riigis puudub, võrreldes sellega, kus see võiks olla, mis on koht, kus mängu potentsiaalne SKT.
Põhimõtteliselt on potentsiaalne SKT selline, nagu näeks välja sisemajanduse kogutoodang, kui kõik majanduse erinevad küljed töötaksid uuritaval perioodil kõigil silindritel. See tähendaks, et riigi täistööjõuga töötajad töötaksid maksimaalse võimsusega. See tähendaks ka seda, et ressursse kaevandatakse ja muudetakse toodeteks ilma liigsete jäätmeteta.
Muidugi on potentsiaalne SKT lihtsalt ideaal, mille poole riigid võivad püüdleda, kuid tavaliselt ei jõua. Selle põhjuseks on asjaolu, et vajalikke asjaolusid, mis paneksid riigi sellisele tasemele jõudma, ei teki tõenäoliselt korraga. Tööpuudus on suur põhjus, miks riigid ei suuda potentsiaalset tootmistaset saavutada. Lisaks võib sisemajanduse kogutoodangut alla tõmmata ka üldine ebaefektiivsus, olgu põhjuseks valitsuse sekkumine või lihtsalt äriline ebakompetentsus.
Kuna harva on juhtumeid, mil riik suudab saavutada oma potentsiaalse SKT, uurivad majandusteadlased sageli mahajäämust selle vahel, mida riik suudab toota ja mida ta tegelikult toodab. Seda tuntakse väljundi vahena. Kui vahe kasvab, tähendab see, et riik ei suuda kasutada kõiki tema käsutuses olevaid vahendeid. Selle tulemusena püüavad majandusjuhid leida viise, kuidas seda lõhet minimeerida, et tootmismaht sarnaneks rohkem potentsiaalsete tasemetega.
SmartAsset.