Eelarvepoliitika on makromajanduspoliitika põhivahend ning koosneb valitsuse kulutustest ja maksupoliitikast. Kui valitsemissektori kulutused kaupadele ja teenustele suurenevad või maksutulu laekumine väheneb, nimetatakse seda ekspansiivseks või reflatsiooniliseks hoiakuks. Kõrgemaid makse või väiksemaid valitsuse kulutusi nimetatakse kokkutõmbumispoliitikaks. Eelarvepoliitika mõjud võivad olla tuluneutraalsed, mis tähendab, et igasugune kulutuste muutus on tasakaalustatud tulude kogumise võrdse ja vastupidise muutusega. Isegi tuluneutraalse fiskaalpoliitilise hoiaku korral on valitsusel võimas vahend, et mõjutada nii üksikisikuid kui ka ettevõtteid kulutuste või maksupoliitika muudatuste kaudu.
Ekspansiivne poliitika võib kaasa tuua valitsuse eelarvepuudujäägi, kuigi mitte alati. Kui majandus on kulutuste suurenemise ajal üsna terve, väheneb eelarve ülejääk, kuid mitte tingimata. Pingeline poliitika võib kaasa tuua eelarve ülejäägi, eriti kui eelarve on juba tasakaalus. Mõju eelarvedefitsiidile sõltub mõlemal juhul aga nii algsest eelarvest kui ka fiskaalpoliitika muutuse suurusest ja suunast.
Kui valitsus suurendab kulutusi maksupoliitikat muutmata, nihkub kogunõudlus ülespoole. See on ekspansiivne poliitika, mis toob kaasa kõrgema sisemajanduse koguprodukti (SKT) ning kõrgema tööhõive ja toodangu taseme nendes majandussektorites, kus valitsus kulutab. Üldiselt on peamised saajad kaitsetööstus ja sellega seotud tarnijad. Fiskaalpoliitikal on täiendavaid mõjusid, kuna nende tööstusharude töötajad kulutavad rohkem, suurendades müüki ja palkamist kõigis majandusvaldkondades.
Kui valitsus alandab makse, hoides samal ajal kulutused konstantsena, toimub nihe kas kogunõudluses või -pakkumises, olenevalt sellest, millist tüüpi makse on langetatud. Kui palgafondimakse ja üksikisiku tulumaksumäärasid alandada, on tarbijatel rohkem tulu, mida kulutada igat tüüpi kaupadele ja teenustele, mis suurendab kogunõudlust. Kui ettevõtte tulumaksu määrasid alandada, laienevad ettevõtted tõenäoliselt ja palkavad rohkem töötajaid, suurendades kogupakkumist, kui toodetakse rohkem kaupu. Kuna need töötajad suurendavad oma kaupade ja teenuste tarbimist, suureneb ka kogunõudlus, mille tulemuseks on nii SKT kui ka hindade kõrgem tase.
Kui majandus on madalseisus, võivad fiskaalpoliitika ekspansiivsed mõjud panna töötud inimesed uuesti tööle, mõjutamata intressimäärasid või inflatsiooni vähe või üldse mitte. Kui majandus on tugev või tööpuudus madal, võivad valitsemissektori kulutuste suurenemine põhjustada majanduse ülekuumenemist, vähendades tootmisvõimsust või põhjustades vabade töökohtade täitmiseks palkade tõusu, mis võib põhjustada inflatsiooni ja kõrgemaid intressimäärasid. Seda nimetatakse väljatõrjumiseks, mille puhul valitsemissektori kulutused sunnivad kõrgemate hindade ja intressimäärade tõttu välja erakulutusi ja investeeringuid. Inflatsiooniga majanduses püüab valitsus sageli kasutada fiskaalpoliitikat hindade langetamiseks, kärpides oma kulutusi või tõstes maksumäärasid.
Fiskaalpoliitikat saab väga täpselt häälestada, sihites konkreetseid ettevõtteid, üksikisikuid või käitumist. Näiteks võib valitsus eluasemeturu stimuleerimiseks otsustada teha suuri maksusoodustusi inimestele, kes ostavad maja. Põllumajandusse tehtavate investeeringute suurendamiseks mõjub positiivselt madalate maksumäärade rakendamine põllumeestele ja põllumajandusettevõtetele. Vastupidi, valitsused võivad maksustada soovimatut käitumist, näiteks kõrgemaid maksumäärasid teatud ettevõtetele või kaupadele, nagu sigaretid või alkohol.
Teine fiskaalpoliitika mõju on kogunõudluse koostis. SKT koosneb valitsuse kulutustest, ettevõtete kulutustest, individuaalsest tarbimisest ja netoekspordist. Suurenenud kulutuste eelarvepoliitika võib kaasa tuua valitsuse kulude suurema protsendi SKTst. Suunatud maksupoliitika muudatused toovad kaasa muutuse ettevõtete või üksikisikute kulutustega seotud toodangu osakaalus.
Eelarvepoliitika mõjude üheks peamiseks probleemiks on viivitus poliitiliste muudatuste rakendamisest kuni üksikisikute või ettevõtete käitumise muutmiseni ning sekundaarne viivitus käitumise muutuste mõjuni majandusele. Kui arvatakse, et poliitikamuudatused on lühiajalised, ei pruugi ettevõtted ega üksikisikud muutuda. Erimaksusoodustuste puhul kipuvad aga nii inimesed kui ka ettevõtjad kohe tegutsema, et ära kasutada ajutist muudatust.
SmartAsset.