Väärtushüve viitab kaupadele või teenustele, mida pakutakse ühiskonna hüvanguks. Sageli pakub või subsideerib valitsus väärtkaupu, kuna nende pakkumine oleks ebapiisav, kui seda kontrolliksid eraettevõtted või kui need jäetaks turujõudude hooleks. Need on sellised asjad nagu arstiabi, haridus ja muuseumid, mida pakutakse üldsusele odavalt või tasuta, sest valitsus soovib soodustada nende kasutamist ja tarbimist.
Majandusteaduses erineb hüve teistest kaupadest selle poolest, et selle kasu üksikisikule või ühiskonnale ei ole “tarbimise punktis” ehk ajal, mil kasu antakse, kindel. Näiteks hariduse puhul peab ühiskond seda üldiselt väärtuslikuks nii üksikisiku kui ka ühiskonna jaoks. Võib kuluda aastaid, enne kui haridus annab õpilasele majanduslikku kasu. Siiski eeldatakse, et haridusega kaasneb isiklik rikastumine. Samuti arvatakse, et ühiskond võidab turukõlblike oskustega haritud indiviidist.
Väärtushüve teine eristav majanduslik aspekt on see, et sellest saadav kasu on tavaliselt suurem, kui turg suudab hinnata, ja on spetsiifiline selle saajale. Muuseumeid ja raamatukogusid peetakse oluliseks teadmiste ja kultuurihariduse poolest, mida nad saavad avalikkusele pakkuda, kuid paljud inimesed ei pruugi neid kunagi külastada. Majandusteooria järgi on sotsiaalsed hüved olulisemad kui eratarbimise tase.
Kasuliku hüvega, näiteks tasuta või odavate sõltuvusteenustega, on üksikisikule kasulik saada ainevabaks. Ühiskonna jaoks on ka palju potentsiaalset kasu. Kasu saab terveneva inimese perekond. Kui ravi õnnestub, võib patsiendist saada produktiivsem töötaja. Teisel inimesel võib ravi ebaõnnestuda või õnnestub see alles pärast aastatepikkust mitmekordset katset.
Enamasti käsitletakse väärtuskaupu “omakapitali” kaupa, mida ei tohiks seostada võimega nende eest maksta. Nende pikaajalist kasu peetakse suuremaks kui lühiajalist kasu nende omandamisest. Majandusteaduses erineb hüve avalikust hüvest. Avalikku hüve, nagu puhas õhk või politseikaitse, ei saa kellelegi keelata. Seda jagavad kõik ilma väärtust kaotamata.
Teeneteooria kriitikud ütlevad, et see on vaid ettekääne valitsuse põhjendamatule sekkumisele sellesse, mis on inimestele “parim”. Sellised asjad nagu riikliku tervishoiu kasutamine või sissetulekute kohustuslik kinnipidamine pensionile jäämiseks on valikud, mida paljud inimesed üksi ei teeks. Tarbijad ei peaks toetama tegevusi, mida valitsus peab „inimestele kasulikuks”, nagu avalikud muuseumid, balletid, orkestrid või ringhäälingujaamad.
SmartAsset.