Mis on reservvaluuta?

Teatud maailma valuutasid on läbi ajaloo kasutatud rahvusvahelise vahetusvahendina. Valuutat, mida paljud valitsused ja institutsioonid hoiavad ning mida nad kasutavad rahvusvaheliste võlgade tasumiseks või vahetuskursside mõjutamiseks, on tuntud kui reservvaluuta. USA dollar on aastaid ja eriti pärast II maailmasõda olnud kõige laialdasemalt kasutatav reservvaluuta, muu hulgas tänu oma stabiilsusele. Paljud maailmas kasutatavad kaubad, nagu kuld ja nafta, on hinnatud USA dollarites, mistõttu on riikidel hea tava hoida nende kaupade ostmiseks käepärast dollareid.

Iga laialdaselt tunnustatud ja usaldusväärne valuuta võib olla reservvaluuta. Reservvaluuta idee on ühel või teisel kujul eksisteerinud sajandeid. Kaasaegne rahvusvaheline pangandussüsteem on aga selle vajadust palju rohkem tsementeerinud kui vanemad majandusstruktuurid. Keskpangad üle maailma võivad lisaks enda omadele hoida reservi vahendeid erinevates valuutades. Nad teevad seda peamiselt väärtuse säilitamiseks, nii oma valuuta varuks kui ka strateegilistel põhjustel, kui peaks tekkima ootamatusi. Iga sellisel viisil kasutatavat välisvaluutat võib pidada reservvaluutaks.

Traditsiooniliselt on USA dollar olnud maailma eelistatud reservvaluuta. Ligikaudu kaks kolmandikku maailma valuutareservidest hoitakse dollarites. Viimasel ajal on eurot reservvaluutana rohkem kasutatud. Võib-olla on see osaliselt tingitud sellest, et paljusid praegu Euroopa Liitu kuuluvate riikide valuutasid kasutati reservvaluutadena enne euro laialdaseks kasutuselevõttu. Euro populaarsuse tõttu käib palju arutelusid ja spekulatsioone selle üle, kas see asendab lõpuks dollari maailma eelistatuima reservvaluutana.

Pärast Teist maailmasõda kujundati globaalne finantssüsteem ümber, et asetada keskmesse USA dollar. USA ostis osalevatelt riikidelt kulda, lubades neile, et nad saavad igal ajal oma dollarid fikseeritud kursiga kulla vastu vahetada. Euroopa riigid ja ka Jaapan lubasid selle süsteemi raames oma valuutasid devalveerida, et muuta nende eksport maailmaturul konkurentsivõimeliseks. Seda universaalset kullastandardit tunti Bretton Woodsi süsteemina ja see kehtis kuni 1970. aastateni, mil USA lõpetas teiste riikide võimaluse oma dollareid kullaks konverteerida.