Majandusliit on kokkulepe kahe või enama suveräänse riigi vahel kaubanduspoliitika koordineerimiseks. Ametliku majandusliiduni jõudmine hõlmab tavaliselt mitut etappi riikidevahelise koostöö suurendamiseks. Nendes eri etappides on liikmesriikidel tavaliselt ühised maismaapiirid, kuigi sellest on palju erandeid. Majandusliidud suurendavad kaubanduse efektiivsust kaubandustõkete kaotamise ja rahapoliitika alase koostöö kaudu.
Selle protsessi esimene etapp hõlmab vabakaubanduslepingute (FTA) sõlmimist. Vabakaubanduslepingud hõlmavad imporditariifide või -maksude kaotamist liikmesriikide vahel, et soodustada sisekaubandust. Väljastpoolt vabakaubandustsooni pärinevad tooted tuleb sellistena identifitseerida, sest igal liikmesriigil võib välismaiste kaupade tariifipoliitika olla erinev. Ilma selle tuvastamisprotsessita sisenevad välismaised kaubad vabakaubandustsooni tavaliselt madalaima imporditariifiga riigi kaudu. Peale nende välismaiste toodete tuvastamises nõustumise seavad vabakaubanduslepingud liikmesriikide majandusasjadele vähe piiranguid.
Välismaiste kaupade allika jälgimine võib vabakaubanduslepingu liikmetele olla kulukas protseduur, kuna see nõuab palju dokumente. Ühise välistariifipoliitika kehtestamine liikmesriikide vahel võib selle probleemi lahendada. Seda nimetatakse tolliliiduks ja see on järgmine etapp täieliku majandusliku integratsiooni suunas. Tolliliidud suurendavad kaubanduse tõhusust, kuid vähendavad liikmesriikide vabadust oma väliskaubanduspoliitika kujundamisel. Kuna väliskaubandus on tihedalt seotud välispoliitikaga, tekivad tolliliidud tavaliselt ainult ühiste välispoliitiliste eesmärkidega riikide vahel.
Kaubanduse tõhususe edasiseks suurendamiseks on vaja kõrvaldada kõik tõkked finantskapitali ja tööjõu liikumiselt üle piiride liikmesriikide vahel. See majandusliidu poole suunduva protsessi etapp nõuab üldiselt valitsuste vahelist märkimisväärset tihedat koostööd. Näiteks tuleb töötajate kvalifikatsioonid ja tunnistused ühtlustada enne, kui piiriülene pendelränne on teostatav. Majandusliku vastastikuse sõltuvuse suurendamine selle tasemeni nõuab sageli valitsustelt ka eelarve- ja rahapoliitika koordineerimist.
Ametliku majandusliidu saab luua rahvusvaheliste finantsasutuste, näiteks keskpankade ja muude kaubandust reguleerivate organite moodustamisega. Siinkohal saab tõhususe suurendamiseks ja raha vahetuskurssidega seotud ebakindluse kõrvaldamiseks kasutusele võtta ühisraha. Liikmesriigid koordineerivad sageli regionaalarengu ja transpordipoliitika valdkondi, et kaubandust ja majanduskasvu veelgi ühtlustada. Suurim kaasaegne näide majandusliidust on eurotsoon, mille 1. jaanuaril 1999 ametlikult moodustasid üksteist Euroopa riiki.
SmartAsset.