Kaubanduse hõlbustamine on piiridel ja sadamates ning piiravatest regulatsioonidest tulenevate kaubanduspiirangute analüüsimise protsess, et tõhustada kaubavahetuse protsessi ja vähendada riikidevahelisi süsteemi sisse ehitatud tarbetuid kulusid. Maailmapank peab väga tähtsaks kaubanduse hõlbustamist, praegu on käimas 80 projekti, et tõhustada kaubandustavasid arengumaades ja teistes riikides. Kaubanduse hõlbustamise oluline komponent on kaubanduse finantseerimine või makseprotseduuride täiustamine, et kaubad saaksid müüjatelt ostjatele kiiremini liikuda.
Maailmapank on kaupade piiriülest liikumist põhjalikult uurinud ja selle tulemusel on välja antud neli põhinäitajat, kuidas kaubandust piiratakse. Kaht neist kaubandusinfrastruktuuri näitajatest tuntakse kõvade näitajatena; ebapiisava infrastruktuuri piirangud, nagu sadamad, teed ja sillad; ning piiratud telekommunikatsiooni- ja infotehnoloogiaalased võimed. Ülejäänud kaks peamist näitajat, mida peetakse pehmeks infrastruktuuriks, hõlmavad piiri- ja tollikontrolli, sealhulgas riigisiseste transpordi- ja impordi-/ekspordiprotseduure, ning üldist äri- ja valitsuse regulatiivset kliimat riigis, mis hõlmab läbipaistvuse ja korruptsiooniga seotud probleeme.
Rahvusvahelist kaubandust peetakse arengumaade võtmemeetodiks oma majanduse edendamisel ja inimeste harimisel. Seetõttu on kaubanduse hõlbustamise projektidel võtmeroll jõupingutustes, mis hõlmavad selliseid organisatsioone nagu Rahvusvaheline Valuutafond (IMF), Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO), ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverents (UNCTAD), Maailma Tolliorganisatsioon (WCO), ja ÜRO Euroopa Majanduskomisjon (UNECE). Eelarveaastatel 2004–2006 olid kaubanduse hõlbustamise programmid Maailmapanga juhtimise all 22 Sahara-taguses Aafrika riigis, kahes Lähis-Ida riigis, kahes Lõuna-Aasia riigis, ühes Ida-Aasias ja Vaikse ookeani piirkonnas, neli Ida-Euroopas ja Kesk-Aasias ning kolm Ladina-Ameerikas ja Kariibi mere piirkonnas, mille rahvusvahelised kulutused kokku on 1.92 miljardit USA dollarit (USD).
Üks kaubanduse hõlbustamise reformide toimimise keerukus on see, et see peab hõlmama koostööd kolme otseselt mõjutatud üksusega, milleks on valitsusasutused, teenusepakkujad ja kauplejad. Edasi jaotatuna võib see hõlmata kümneid erinevaid valitsuse organisatsioone, sealhulgas rahandus-, tolli-, põllumajandus- ja karantiiniasutusi. Teenusepakkujad võivad hõlmata tollimaaklereid, kaubavedajaid ja nii edasi ning tegelikud kauplejad ise hõlmavad kõike, mida riik impordib või ekspordib. See omavahel seotud praktika muudab avaliku ja erasektori koostöö hädavajalikuks reformide jaoks, mida üritatakse kaubandust hõlbustada.
Kaubanduse hõlbustamisele keskendumine hakkas suuremat kuju võtma 2001. aastal nn Doha arenguvooruga, Kataris Dohas toimunud konverentsil, mille korraldasid WTO liikmed ja mille eesmärk oli vähendada piiriüleseid kaubandustõkkeid. Edasised kohtumised jätkusid kuni 2008. aastani, mil läbirääkimised katkesid põllumajanduse imporditavade reformi puudutavate küsimuste üle. Kuigi läbirääkimised USA, Hiina ja India vahel jätkusid kitsamatel alustel, on edasistes kaubandust hõlbustavates reformides kokku leppimine takerdunud.
SmartAsset.