Üks tegur riigi majandusliku positsiooni määramisel on riigivõla ja riigi sisemajanduse koguprodukti (SKT) võrdlemine. Seda võrdlust näidatakse sageli protsendina sellest, kui suure osa SKTst kuluks riigivõla tasumiseks. Madal riigivõla ja SKT protsent näitab tavaliselt majanduse tervist, samas kui kõrge riigivõla ja SKT protsent võivad viidata riigi rahalistele probleemidele.
Riigi SKT mõõdab tema kõigi kaupade ja teenuste kogutoodangut. Üldiselt aastapõhiselt mõõdetuna saab SKT-d tegelikult arvutada mitmel erineval viisil. Levinumad SKT arvutamise viisid on riigis toodetud kaupade ja teenuste loodud rikkuse liitmine ning kulude ja impordi lahutamine. Peaaegu kõik arvutamiseks aktsepteeritud valemid annavad ligikaudu sarnased tulemused.
Riigivõlg viitab kogu rahale, mida riigi valitsusharud võlgnevad. See hõlmab nii välisvõlga välisinvestoritele kui ka võlgu kodanikele selliste süsteemide kaudu nagu võlakirjad. Riigivõlg võib tekkida mis tahes filiaalil või valitsustasandil, sealhulgas kohalikul omavalitsusel, osariigi või piirkondlikul omavalitsusel ja föderaalharudel.
Oluline on märkida, et riigivõla ja SKT vaheline seos on abstraktne. Riigid ei maksa tegelikult riigivõlga aastas vastavalt võla ja SKT suhtele. Kuna enamik riigivõlga makstakse ära paljude aastate jooksul ning aja möödudes seda isegi muudetakse või lisandub, kasutatakse riigivõla ja SKT vahelist suhet üksnes rahva finantsseisundi illustreerimiseks ja valgustamiseks.
Vaatamata sellele, et SKT ja riigivõla suhtarvude tegelik tähendus on piiratud, võetakse võrdlust väga tõsiselt, sest see näitab, kui suuteline on riik võlgu tasuma. Kui eurotsoon 1999. aastal loodi, pidid liikmesriigid valuutaga ühinemiseks tõestama, et võla suhe SKTsse oli alla 60%. Selle eesmärk oli tagada, et euro jääks suhteliselt stabiilseks, hoolimata sellest, et see on saanud paljude Euroopas väga erinevate majanduste selgrooks.
SKT ja riigivõlg on majanduse tervise teemalises arutelus pidevalt seotud. Riik, mille võlg on suurem kui SKT, võib olla tõsistes finantsraskustes, nagu ka inimesel, kellel on rohkem krediitkaardivõlga kui aastasissetulek. Ehkki võlgadesse sattunud üksikisikul võib olla raskusi võlausaldajate tõrjumisega ja krediidiskoori langusega, võib finantsraskustes olev riik põhjustada probleeme, mis võivad kahjustada kogu maailma majandust.
Kui riik jätab oma riigivõla maksmata, võivad kaalul olla miljardid või isegi triljonid dollarid. Valitsused ei pruugi olla suutelised hüvitama sisevõlga, näiteks võlakirju, samas kui välisinvestorid võivad jääda maksmata uppuva riigi krediidi pealt ostetud kaupade, teenuste või laenude eest. Sel põhjusel on loodud valitsustevahelised järelevalveasutused, nagu Rahvusvaheline Valuutafond, et aidata ära tunda kasvavat maksejõuetuse võimalust ja aidata seda vältida. Kuigi need agentuurid on mõnevõrra hämarad ja vastuolulised, püüavad need aidata riikidel riigivõla ja SKT suhtarvu alandada, et aidata edendada tervet majandust, mis suudab kõik võlad tasuda.
SmartAsset.