Avalik majandusteooria – mis kannab alternatiivset nimetust heaoluökonoomika – lähtub ideest, et ressursside jaotamine peaks toimuma viisil, mis sobiks kõigile turul viibivatele isikutele. Enamikul juhtudel peaks majandus majandusliikumiste kaudu kasu tooma võimalikult paljudele inimestele korraga. Avaliku majandusteooria üks suuremaid põhimõtteid on sissetulekute või rikkuste ümberjagamine; see tähendab, et kõige edukamate raha läheb nendele isikutele, kes on majandusliku skaala alumises osas. Selles majanduses on kõige olulisemad otsustajad üksikisikud, mitte suured üksused või ettevõtted. Siiski võib osutuda vajalikuks, et turule sekkuks ka suur valitsus või keskasutus.
Vabaturumajanduslikus ühiskonnas tegutseb enamik – kui mitte kõik – üksikisikuid sageli viisil, mis toob kasu nende enda huvidele. See võimaldab igal inimesel õitseda ja saavutada eesmärke, mis toovad kasu endale ja nende perele. Seetõttu on suurimaks probleemiks inimesed, kes ei taha töötada või ei suuda oma praegusest olukorrast kõrgemale tõusta. Kui see juhtub, väidab avalik majandusteooria, et rikkuse ümberjagamine on vajalik selleks, et tagada nende inimeste edu saavutamine. Peamiseks probleemiks on siin aga see, et rikkuse ümberjagamist peetakse vabaturuühiskonnas sageli antikapitalistlikuks.
Kaks kõige levinumat viisi, kuidas rahvas avaliku majandusteooria või heaoluökonoomikaga tegeleb, on käsumajanduse või rikkuse ümberjagamise kasutamine. Käsumajandus lahendab probleemid, kuna see institutsioon jagab lõppkasutajatele looduslikke või muid majandusressursse. Selle asemel, et üksikud ambitsioonikad isikud saaksid enamuse ressurssidest – mis on vabal turul võimalik – saavad kõik inimesed kasutamiseks teatud hulga loodus- või majandusressursse. Peamine eesmärk on siin tagada, et kõik inimesed oleksid majandusliku rikkuse ja elatise osas võrdsed. Kahjuks ei ole see käsumajanduses nii kergesti saavutatav, kui heatahtlikud inimesed esmalt arvasid.
Rikkuse ümberjagamine viib loodus- ja majandusressursside paigutamise käsumajanduselt üksikisikutele. Muidugi võib valitsusel olla vaja tagada, et ümberjagamine toimuks maksude, lõivude või muude meetodite kaudu. Need protsessid koguvad tulu ühel hetkel ja jaotavad selle seejärel maksukrediidi, sotsiaaltoetuste või muude vahendite kaudu ümber madalama sissetulekuga inimestele. Tulemuseks on avaliku valiku andmine – veel üks avaliku majandusteooria põhimõte – pigem üksikisikute kui valitsusasutuste kätte. See ei pruugi aga igavesti jätkuda, kuna suurema sissetulekuga inimesed ei pruugi olla võimelised või tahtma sellist tegevust pikemas perspektiivis toetada.
SmartAsset.