Mõiste frantsiis pärineb prantsuse sõnast, mis tähendab “vabadust”. Poliitiliselt on frantsiis vabadus osaleda valitsuses, üldiselt hääleõiguse kaudu. Ettevõtluses on frantsiisisüsteemid ärimudelid, mille puhul eduka toote või ärisüsteemiga ettevõte annab teistele ettevõtetele õiguse või vabaduse oma ärinime all tasu eest tegutseda. Algset õigust müüvat ettevõtet nimetatakse frantsiisiandjaks: isikut või ettevõtet, kes õiguse ostab, nimetatakse frantsiisivõtjaks.
Frantsiisisüsteemide päritolu osas on raske üksmeelt leida, kuigi näib, et need arenesid välja 1800. aastatel Saksa õllefirmade meetoditest, mis nõudsid ettevõtetelt õlleveoõiguse eest tasu. 1850. aastal leiutas Isaac Singer oma tallaõmblusmasina, esimese sellise masina, mis sobib kodus kasutamiseks. Turunduseks ja tootmiseks raha kogumiseks müüs Singer territoriaalsed õigused üksikisikutele ja ettevõtetele, kes turustasid masinaid ja õpetasid ostjaid neid kasutama. See varajane frantsiisisüsteemi vorm võimaldas tema ettevõttel laieneda rahvusvahelisele turule vaid viis aastat hiljem, kui ta avas tehase Prantsusmaal Pariisis.
Frantsiisisüsteemid laienesid kiiresti kahekümnenda sajandi keskel. Inspireerituna Ray Kroci ja McDonaldsi hamburgeriketi fenomenaalsest edust, avanesid frantsiisivõimalused plahvatuslikult. Kiirtoit, autoremont, keemiline puhastus, vaibapuhastajad, pererestoranid ja reisibürood olid vaid mõned saadaolevatest valikutest. Kasv oli nii kiire, et mõnel juhul olid frantsiisiandjad frantsiisivõimaluse müügiga niivõrd seotud, et kippusid pärast lepingute sõlmimist frantsiisivõtjaid hooletusse jätma. 1979. aastal andis USA Föderaalne Kaubanduskomisjon (FTC) välja frantsiisireegli, millega kehtestati frantsiisimüügi miinimumnõuded.
Enamikus frantsiisisüsteemides säilitab frantsiisiandja suure kontrolli frantsiisivõtja pakutavate toodete ja teenuste üle, et säilitada kaubamärgi järjepidevus ja oma kaubamärgi või toote maine. Näiteks on frantsiisiandjal üldiselt väga ranged tingimused, mis reguleerivad turundust, tootekvaliteeti, hoonete projekteerimist ja tegevustavasid. Ettevõtja peaks hoolikalt uurima tulevaste frantsiisisüsteemide piiranguid, et olla kindel, et ta suudab nende piirangute raames mugavalt töötada.
Investor peab teadma, et edukalt ettevõttelt frantsiisi ostmine ei taga tingimata tema enda edu. Ostja peab veenduma, et tal on ettevõtte juhtimiseks vajalikud juhtimisoskused, samuti tema valitud konkreetse frantsiisi jaoks vajalik sobivus. Kui tal pole näiteks mehaanilisi võimeid, võib ta soovida eemale hoida autoremondile või -hooldusele spetsialiseerunud frantsiisisüsteemidest. Samuti peaks ta veenduma, et emaettevõtte edu ei tulene piirkondlikest probleemidest, et ettevõttel on piisavalt ressursse piisava toe pakkumiseks ja et tema kohalik piirkond ei ole seda tüüpi äritegevuse jaoks jõudnud küllastuspunkti.
Konkreetsete frantsiisisüsteemide uurimisel peaks potentsiaalne ostja arvestama mitmete teguritega. Ta peaks täpselt teadma, mida frantsiisitasu sisaldab; näiteks koolitus, tegevusjuhendid, juhised asukoha valimisel ja territoriaalsed õigused. Frantsiisiandja peaks suutma esitada prognoose selle kohta, kui palju kapitali investor vajab, kui kaua peaks kuluma uue frantsiisi avamiseks ja millal võib investoril mõistlikult oodata oma esialgse investeeringu tagasi saamist. Samuti on oluline teada, kui palju teisi frantsiisikontoreid samas piirkonnas müüakse ja kas kehtivad frantsiisitasud.
SmartAsset.