Riiklikud ja piirkondlikud valitsused rakendavad sageli erinevaid poliitikaid, et mõjutada majanduse suunda. Kuigi eelarvepoliitika lühiajalised eesmärgid võivad erineda, on kogu eelarvepoliitika ajendatud valitsuse katsetest majandustegevust kontrollida. Mõned inimesed ajavad fiskaalpoliitika segamini rahapoliitikaga. Eelarvepoliitika on üldiselt seotud valitsemissektori kulutuste, laenuvõtmise ja maksude määramisega, samas kui rahapoliitika kontrollib intressimäärasid ja riigi rahapakkumist.
Eelarvepoliitika lõppeesmärkideks on tööpuuduse vähendamine ja majanduskasvu soodustamine. Rahapoliitika võib samuti mõjutada majanduskasvu ja tööpuuduse taset, kuid fiskaalpoliitika on poliitiline otsus, mis on seotud valitsussektori eelarvega ja sellega, kuidas avalikke vahendeid kasutatakse majanduse kujundamiseks. Regionaalvalitsuse fiskaalpoliitika eesmärgid võivad hõlmata allpool vaesuspiiri elavate perede arvu vähendamist. Valitsus võib otsustada leevendada vaesust, tõstes makse, et rahastada tasuta tervishoiuprogramme, eluasemeprojekte ja mitmesuguseid muid toetusprogramme, mis parandavad paljude inimeste elatustaset. Vastupidi, valitsus võib püüda parandada majandustingimusi, vähendades makse, et ettevõtetel oleks rohkem raha töötajate palkamiseks, kuna see võib vähendada tööpuudust ja parandada elatustaset.
Kui fiskaalpoliitika eesmärgid on tavaliselt seotud majanduse kui terviku parandamisega, siis mõned poliitikud püüavad ellu viia poliitikat, mille eesmärk on parandada tegeliku valitsuse finantsseisundit. Mõned valitsused lähtuvad fiskaalpoliitikas arusaamast, et valitsused ei peaks mitte ainult toetama töökohtade loomist, vaid peaksid võtma ka otsese vastutuse töökohtade loomise eest. Mõnes riigis määravad valitsused mitmesuguseid makse ja osa tuludest kasutatakse töökohtade loomiseks avalikele töötajatele, kes võivad töötada turvateenistustes, postkontoris või riiklikes tervishoiuteenuste osutajates. Opositsioonierakonnad võivad kampaaniat teha fiskaalpoliitiliste muudatuste poolt, mille tulemuseks on valitsuse tööjõu ja maksude vähenemine.
Lisaks maksudele saavad valitsusasutused raha koguda ka võlainstrumentide, mida nimetatakse võlakirjadeks, emiteerimisega. Tavaliselt on võlakirjad tagatud maksurahaga, mis tähendab, et võlakirjaomanikud saavad intressimakseid, mis saadakse maksutuludest. Seetõttu põhjustab kulutusi suurendav valitsev valitsus pikemas perspektiivis maksude tõusu isegi siis, kui tema eelarvepoliitika üks lühiajalisi eesmärke on hoida maksud madalal.
Teoreetiliselt peaks valitsustel kui mittetulundusühingutel olema eelarve tasakaalus. Sellegipoolest ei ole puudujääk ja ülejääk haruldane ning mõne fraktsiooni eelarvepoliitika eesmärkideks on nii puudujäägi kui ka ülejäägi likvideerimine. Puudujääki saab kustutada maksutulude suurendamisega, ülejääki saab aga kõrvaldada kas lühiajaliste kulutuste suurendamise või maksutulu maksumaksjatele tagastamisega.
SmartAsset.