Riikide valitsused ja keskpangad kogu maailmast püüavad kontrollida majanduse elemente, nagu inflatsioon ja intressimäärad, kehtestades erinevat tüüpi rahalisi kontrolle. Nende valitsuste ja agentuuride ühiseid jõupingutusi nimetatakse sageli rahvusvaheliseks rahapoliitikaks. Kuigi igal riigil on õigus määrata oma majanduspoliitikat, peavad riikide rühmad mõnel juhul läbirääkimisi rahvusvaheliste rahapoliitiliste lepingute üle, mis mõjutavad mitme riigi majandust.
Rahapoliitika mõjutab importijate ja eksportijate võimet osta ja müüa kaupu välismaiste kaubanduspartneritega. Mõnes riigis on loodusvarad minimaalsed ja nende riikide inimesed loodavad väärtuslike kaupade, näiteks nafta ja maagaasi, tarnimisel välisettevõtetele. Kõrged energiahinnad võivad põhjustada inflatsioonitsükli algust ja kui ekspordihinnad tõusevad, võivad riigid sageli langeda majanduslangusse. Sellest tulenevalt teevad enamik riikide valitsusi majandusotsuseid, mis põhinevad siseriiklikel vajadustel, kuid võtavad arvesse ka teistes riikides vastuvõetavaid rahvusvahelisi rahapoliitilisi otsuseid.
Keskpankadel on võimalus laenuintresse alandada ja see tähendab, et inimesed ja ettevõtted saavad soodsalt raha laenata ning kaubad muutuvad soodsamaks. Majanduslanguse ajal nõustuvad riigid mõnikord ühehäälselt laenuintresse langetama, et saavutada ühtne rahvusvaheline rahapoliitika, mis vähendab ekspordikulusid ja muudab riikidevahelise kaubanduse taskukohasemaks. Keskpangad nõustuvad sageli inflatsioonitsüklite ajal intressimäärasid tõstma, et piirata tarbijate kulutusi ja langetada hindu. Kaubandusvaidlused tekivad sageli siis, kui kahe riigi erinevad majandustingimused sunnivad keskvalitsusi tegema vastandlikke rahapoliitilisi otsuseid, mis raskendavad rahvusvahelist kaubandust.
Euroopa Liit (EL) koosneb enamikust Lääne- ja Kesk-Euroopa riikidest ning kõigi nende riikide valitud ametnikel on õigus teha ELi nimel rahvusvahelisi rahapoliitilisi otsuseid. Sellegipoolest on üksikutel riikidel õigus mõnele poliitilisele otsusele veto panna ja mõned riigid otsustavad ELi majandusprogrammides mitte osaleda. Ühendkuningriik ja Taani otsustasid loobuda ELi poliitilisest otsusest võtta kasutusele Euroopa ühisraha. Mujal maailmas, näiteks Ameerikas ja osades Aasias, teevad teised erinevatest riikidest koosnevad vähem formaalsed majandusrühmad mõnikord rahvusvahelisi regionaalpoliitilisi otsuseid, mis mõjutavad paljude riikide inimeste elu.
Majandusotsuseid mõjutab mõnikord Rahvusvaheline Valuutafond (IMF), mis on ÜRO agentuur, mis loodi osaliselt rahvusvahelise kaubanduse ja kaubanduse hõlbustamiseks. IMF-il ei ole poliitikate väljatöötamisel ametlikku rolli, kuid üksus võib anda ÜRO liikmesriikidele soovitusi poliitiliste otsuste kohta. Lisaks haldab IMF erakorralist sularahafondi ja majanduslikult raskustes riigid saavad IMF-ilt laenu saada, kui organisatsiooni poliitikakujundajad usuvad, et laenud toovad kasu nii kõnealusele riigile kui ka ülemaailmsele finantsmaastikule tervikuna.
SmartAsset.