Mehndi on kunstiliik, mida kantakse kehale taimse värvaine henna abil. Mehndi paljude erinevate stiilide kasutamine ei pea nahka läbistama, kuna see pole püsiv, kuigi seda nimetatakse mõnikord mehndi tätoveeringuks. Isik, kes saab oma kehale disaini, ei tunne ebamugavust. Seda tüüpi kehakunstidel on palju erinevaid stiile, sealhulgas araabia, pakistaani, radžastani ja pandžabi mehndi. Erinevad stiilid on nimetatud nende päritolu geograafilise asukoha järgi.
Araabia maailmast pärit mehndi stiilid sisaldavad sageli suuremat lillekujundust, erinevalt väiksematest ja peenematest lilledest ja muudest India stiilide kujundustest. India motiivide hulgas on sageli ka elevant või paabulind. Aafrika stiilidel on väljendunud geomeetrilised kujundused.
Samuti on erinevaid mehndi stiile, mida rakendatakse jalgadele ja kätele konkreetsete sündmuste, eriti pulmade, mälestuseks või tähistamiseks. India traditsioon, mis tõenäoliselt meeldiks ka lääne pruutidele, ütleb, et uus naine ei tohiks teha majapidamistöid enne, kui mehndi tätoveering on kustunud. Rajasthani mehndit, punast disaini, mida hinnatakse selle sügava tooni tõttu, kannavad naised Rajasthanis ja mujal Indias ka erinevate messide või festivalide ehtimiseks ning erinevatel kujundustel on sageli spetsiifiline tähendus. Üks kujundus kujutab näiteks mehe ja naise vahelist armastust, teine aga võib sümboliseerida lehvikut või laineid.
Mehndi ei kesta nii kaua kui tätoveering, mis on tavaliselt püsiv. Mehndi kujunduse kestus jalgadel või kätel võib varieeruda mitmest päevast kuni kolme kuni nelja nädalani. Kehakunsti ajalugu on aga palju pikem, ulatudes tuhandete aastate taha. Paljud India ja Aasia naiste põlvkonnad on ehtinud end mehndi stiilidega, kasutades hennast saadud pulbrit, ja kasutatud on mitmeid taimeosi, mitte ainult lilli. Sajandite jooksul on sõna “mehndi” hakanud identifitseerima nii kehakujunduse stiile kui ka kujunduse rakendamiseks kasutatud hennapulbrit.
Tänapäeval on avaliku elu tegelased, nagu näitlejad ja modellid, muutnud mehndi populaarseks isiklikuks kaunistuseks. Suurenenud populaarsus on tähendanud ka muutust selles, kus kehal on mehndi stiilid esitletud, võttes selle ainult traditsioonilistest jalgadest ja kätest, lisades täiendavaid kehapiirkondi, nagu kael, selg ja naba. Tänapäevased mehndi-usklikud on viinud kehakunsti ka teises mittetraditsioonilises suunas, lisades peale henna muid aineid, näiteks sära. Ka mehed on hakanud rohkem huvi tundma mehndi tätoveeringute saamise vastu.