Mõistet sirgjooneline mäng kasutatakse kahte tüüpi teatrilavastuste, muusikali ja mittemuusikali eristamiseks. Sirge näidend on teatritükk, mis ei ole muusikal, vaid tugineb loo jutustamisel öeldud sõnale. Selline mäng liigub lugu edasi läbi kõnedialoogi, mitte laulu ja tantsu. Neid kahte kunstiliiki peetakse mõlemat näidenditeks, kuid tavaliselt esitatakse neid täiesti erinevates stiilides. Otsese näidendi puhul areneb draama või komöödia sageli peamiselt tegelastevaheliste vestluste kaudu, samas kui muusikalis ei pruugi dialoogi üldse olla.
Sirgemänge on mitut tüüpi, need võivad olla täispikad, tavaliselt kahe- või kolmevaatuselised või lühemad – ühevaatuselised. Täispikas näidendis jagatakse tegevus osadeks ja võib esineda vaheaeg. Ühevaatuseline näidend kipub olema palju lühem ja seda mängitakse sageli festivali või lühinäidendiõhtu raames. Sellesse kategooriasse kuuluvad isegi minilavastused, mis võivad olla viis või kümme minutit pikad.
Seda tüüpi näidendid võib samuti jaguneda kahte erinevasse kategooriasse: komöödia või draama, kuid on ka variatsioone, näiteks koomilised draamad. Komöödia jutustab kerge südamega loo, draama aga võtab tavaliselt tõsisema teema. Kuigi mõnikord ühendab dramaturg need kaks žanrit kokku, et luua teatritükk, mis võib publikus tekitada tugevaid emotsioone, mis vahelduvad naerulainetega. On ka eksperimentaalseid näidendeid, mida peetakse otsenäideteks. Need võivad loo jutustamiseks sisaldada ebatavalist keelt, tegelasi või eriefekte.
Mõned näited otsenäidetest on: Tennessee Williamsi “Tramm nimega Desire”, Eugene O’Neilli “Pikk päevateekond öösse” ja Sam Shepardi “Meele vale”. Sirgeid näidendeid võib olla raskem toota, eriti Broadwayl, kuna neid on tavaliselt raskem publikule turundada. Teatrivaatajad kalduvad sageli puhta meelelahutuse poole, muutes muusikalid kassas tulutoovamaks. Kuigi sirgjoonelises näidendis võib olla muusikat, on muusika loo jutustamise asemel pigem seade meeleolu või atmosfääri loomiseks. Selline mäng esitab sageli publikule väljakutseid ning nõuab rohkem kuulamist ja mõtlemist, mitte mõnetunnisele meelelahutusele.