Kaasaegsed kunstnikud on need, kes loovad kaasaegseid kunstiteoseid. Kaasaegne kunst on katustermin, mis võib hõlmata kunsti, mis on toodetud pärast II maailmasõda või kunsti, mis on loodud 20 aasta jooksul alates praegusest kuupäevast. Kasutatud meediatüübid või kaasaegsete kunstnike loodud kunstiteosed võivad olla väga erinevad. Nende kunstnike hulka võivad kuuluda need, kes tegelevad virtuaalse reaalsuse, video- ja digitaalmeediumi, grafiti, helikunsti, installatsiooni ja pinnasetööde, performance’i ja interaktiivse kunstiga, aga ka traditsioonilisema meediaga, nagu maal, skulptuur ja joonistamine.
Alates 1950. aastatest on kunstimaailmas olnud enam kui 50 liikumist, mis kuuluvad kaasaegse kunsti üldise vihmavarju alla. Iga kunstiliikumine hõlmab erinevaid reegleid ja esteetikat. Kunstiliikumised varieeruvad abstraktsest ekspressionismist minimalismini ja popkunstist elektroonilise kunstini. Nii maailma sündmused kui ka tehnoloogia areng on mõjutanud nende kunstnike loomingut.
Mõistet kaasaegne kunst kasutatakse sageli kaasaegse kunsti sünonüümina. Moodne kunst on aga kunstiteos, mis on loodud 1880. aastatest kuni 20. sajandi keskpaigani, sealhulgas liikumisi, mida tuntakse impressionismi, kubismi ja sürrealismi nime all. Kaasaegne kunst, kuigi see võib veidi kattuda moodsa kunstiga, otsib tavaliselt uusi tehnoloogiaid ja uusi väljendusvorme. Üldiselt ei ole ühtegi reeglistikku, mis määraks, millist tüüpi kunstiteoseid kaasaegsed kunstnikud loovad.
Kaasaegsed kunstnikud avastasid 1960. aastatel uusi kasutusviise akrüülpolümeerile, mida varem kasutasid ainult teadlased. Katsetamise kaudu populariseerisid nad seda, millest saab akrüülvärvi kandja. 1970. aastatel võtsid need artistid kasutusele uue videotehnoloogia ja hakkasid looma esitusvideoid. 1980. aastad tõid digitaalsed kunstiteosed esiplaanile personaalarvutite ilmumisega. 1990. aastad lükkasid digitaalse aspekti veelgi kaugemale, et luua interaktiivset ja Interneti-põhist kunsti.
Samal ajal olid kaasaegsed kunstnikud, kes reageerisid nendele uutele tehnoloogiatele erinevalt, valmistades kunstiteoseid, mis kasutasid ära uuemate tehnoloogiate tulekuga tekkinud jäätmed või kõrvalsaadused. Ühe näitena hakkas kunstnik Ed Rossbach plastmassist väljaviskamisest korve punuma. Teised kunstnikud, nagu installatsioonikunstnik ja skulptor Andy Goldsworthy, läksid uuemate tehnoloogiate vastu vastupidises suunas, sukeldudes tagasi traditsioonilisematesse kunstitegemise vormidesse. Tänapäeva kunstnikel on luksus töötada mis tahes saadaoleval meediumil, olgu see siis tehnoloogiapõhine, traditsiooniline või nende kahe kombinatsioon.