90ndate muusikat iseloomustas erinevate žanrite ja muusikastiilide metsik mitmekesisus, mis eri aegadel populaarsust kogusid. Paljud žanrid, mis olid langenud rasketele aegadele, nagu kantrimuusika ja kaasaegne R&B, hakkasid populaarsuse edetabelites domineerima, samas kui räppmuusika jätkas 80ndate lõpus ilmutama hakanud tähtsust. Peavoolu rokenrolli populaarsus kahanes, samas kui sellised harud nagu alternatiiv, grunge ja britpop leidsid tugevaid järgijaid. Kümnendi lõpus oli teismeliste popi ja vahukommide taassünd reaktsioon 90ndate ägedamale muusikale, mis oli domineerinud kümnendi esimesel poolel.
90ndad tulid 80ndate kannul, kümnendil muusikas, mis oli tuntud dekadentsi poolest. 80ndate kunstnikud kaldusid pakkuma oma muusikale tugevaid visuaalseid komponente, kasutades valgus- ja kostüümikujundust, et muuta oma etendused missivõistlusteks. Sellega oli palju pistmist muusikavideožanri tõus, kuid 80ndate lõpus oli muusikatelevisiooni uudsus kulunud. Paljud fännid hakkasid igatsema sisukamat muusikat ja selle tulemusena oli suur osa 90ndate muusikamaastikust oma olemuselt reaktsiooniline.
Ükski 90ndate muusikastiil ei iseloomustanud seda rohkem kui grunge. Esialgu Ameerika Ühendriikides Washingtonis Seattle’i linnast pärit rokistiil sisaldas hard rocki ja pungi elemente koos kaine, sageli masendava lüürilise teemaga. Ansambel Nirvana ja selle esilaulja laulukirjutaja Kurt Cobain olid selle žanri juhtivad tuled, kus esinesid summutatud teksadesse ja flanellsärkidesse riietatud ansamblid, mis kombineerisid vaikseid värsse valjude, kriiskavate kooridega.
Räppmuusika tõestas, et see pole pelgalt trend, kuna see oli 90ndate muusikas jätkuvalt domineeriv jõud. See muutus kergesti linnakultuurist peavooluks, kuna sellistest artistidest nagu Jay Z ja Tupac Shakur said ühed muusika suurimad staarid. Spektri teises otsas sai kantrimuusikast muusikatööstuses taas tohutu jõud, eesotsas selliste artistidega nagu Garth Brooks, kes ühendasid laulukirjutamise terviklikkuse haaravate lavashowdega. R&B sai tohutu tõuke andekatelt lauljatelt, nagu Whitney Houston ja Mariah Carey, ning tänu Backstreet Boysile ja Britney Spearsile valitses kümnendi teisel poolel vahukomm.
Kuigi rokkmuusika võis tunduda 90ndate muusika üks kehvemini esinevaid žanre, selgub lähemal uurimisel, et see oli levinud muudetud vormides. Lisaks grunge’le sai 90ndatel peavooluks alternatiivmuusika. Ansamblid, mis olid varem eetris olnud ainult kolledži raadiojaamades, said üldnimedeks. Britpopmuusika oli Euroopas tohutu jõud, sest rämedad bändid, nagu Oasis ja Blur, tõid traditsioonilised Briti helid taas esile ja jõudsid oma jõleda käitumisega pealkirjadesse.