Kaasaegne tants on tantsuvorm, mis keskendub sisemiste emotsioonide tõsisele väljendamisele, kasutades vabalt voolavat, tõlgendavat stiili, mitte järgides paljudele tantsudistsipliinidele iseloomulikke jäikaid reegleid. Kui kaasaegne tants 20. sajandi vahetusel esmakordselt välja arenes, peeti seda äärmiselt radikaalseks ja ikonoklastseks; aastate jooksul on kaasaegne tants tihedamalt segunenud teiste distsipliinidega, nagu jazztants, ballett ja stepp, ning mõned tantsijad töötavad nii modernse kui ka klassikalise tantsu stiilides, kasutades mõlemast tehnikat.
20. sajandi vahetus oli üldiselt ikonoklastiline ajastu, kuna elu Euroopas ja Ameerika Ühendriikides tegi läbi mõningaid dramaatilisi nihkeid. Industrialism oli tõusuteel, paljud riigid osalesid Esimeses maailmasõjas ja ühiskond muutus kiiresti. Kui elureeglid jalge all nihkusid, hakkasid mõned tantsijad tundma, et klassikalise balleti formaalsed reeglid on liiga piiravad ning nad hakkasid välja töötama oma vabalt voolava tantsu stiili, mida hakati nimetama “modernseks” tantsuks. eristada seda klassikalisest balletist.
Kaasaegses tantsulavastuses on tantsija sageli paljajalu või kannab pehmeid kingi. Ta liigub vabas, peaaegu improvisatsioonilises stiilis ning on tavaline näha kontrollitud kukkumisi ja muid huvitavaid keharaskuse ja gravitatsiooni koosmõjusid. Erinevalt balletist, mis ulatub hüpete ja kõrgete löökidega tähtede poole, püsib see tantsustiil sageli maapinna lähedal, eriti teoses, mis on tugevalt mõjutatud psühholoogiast ja intensiivsetest emotsionaalsetest seisunditest.
Mõned kaasaegse tantsu kuulsad tegelased on Ruth St Denis, Martha Graham ja Isadora Duncan. Kõik need naised arendasid välja oma eripärase stiili, koreografeerides lisaks esinemistele ka tantse, mis olid isiklikud väljendused. Mõnede nende naiste koreograafiliste tantsude kujundamine jätkub koos uute kaasaegsete kompositsioonide ja tantsudega, mille on loonud teised selle valdkonna silmapaistvad esinejad.
20. sajandi lõpul hakkasid paljud tantsuvormid pigem segunema, mitte rangelt lahus püsima. Ei ole harvad juhud, kui kaasaegsel tantsijal on klassikaline ettevalmistus ning tants ilmub mõnikord lavastustes ja filmides, kui tüki taga olev kunstiline nägemus seda nõuab. Kaasaegse tantsu voolavad liigutused ja dramaatiline ilme kanduvad mõnikord üle ka balletilavale, tuues balletilavastusse tõsiduse nooti.