Kaasaegne kunst on spetsiifiline kunstistiili liikumine, mis sai alguse 19. sajandil ja kestis 1970. aastateni ning paljud kunstiajaloolased kalduvad nõustuma, et see kattub teatud aja jooksul kaasaegse kunsti liikumisega. Selle peamised omadused hõlmavad kõrvalekaldumist traditsioonilistest vaadetest ning eksperimenteerimist meedia ja teemadega, mida varem peeti tavapärasest erinevaks või isegi vastuoluliseks. Mõned kuulsamad moodsa kunsti teosed keskenduvad peamiselt emotsionaalsele väljendusele, mitte stoilisele vaoshoitusele, ja suur hulk varauusaegseid kunstnikke ammutas inspiratsiooni valgustusajastu filosoofilistest ideedest. Kaasaegse kunsti arengule aitasid kaasa ka muutused tehnoloogias ja kasvav kultuuridevaheline vahetus.
Mõne kaasaegse kunstniku töö üks peamisi eesmärke on tabada ühiskonda täpselt sellisena, nagu nad usuvad, et see nende eluajal eksisteerib. See tava on märgatav erinevus varasematest kunstiliikumistest, mis suures osas tähistasid või idealiseerisid minevikku. Argielu kujutamine muutus moodsas kunstis tavaliseks alates 1880. aastatest ning mitmed selle ajastu kunstnikud hakkasid looma teoseid, mis käsitlesid sotsiaalseid probleeme, nagu majanduslik ebavõrdsus. Traditsiooniliste kunstikriitikute reaktsioonid ulatusid mõnikord tõrjuvast ja šokeeritud.
Teine oluline tegur kaasaegses kunstis on tavaliselt väljendusvabadus; see periood kunstiajaloos on esimene, mil kunstnikud tundsid, et saavad lähtepunktina kasutada oma sisemisi nägemusi, selle asemel et järgida kunsti loomise konservatiivseid valemeid, mis olid seni olnud standardid. Mõned visuaalse kunsti teosed, nagu maalid ja skulptuurid, loodi mõnikord isegi selleks, et rikkuda traditsioonilisi kunstireegleid, nagu näiteks värvi hoidmine lõuendiraami sees või skulptuuri eksponeerimine korralikul pjedestaalil.
Kaasaegset kunsti peetakse üldiselt moodsa kunsti liikumise hilisemaks perioodiks, mis sai alguse 1960. aastatel ja jätkub erinevates vormides tänapäevani. Digitaaltehnoloogiaga eksperimenteerimine on võimaldanud arendada uut meediakunsti, nagu arvutianimatsioon, digifotograafia ja videoinstallatsioonid. Mõned kaasaegsed kunstnikud katsetavad ka kunstniku ja vaatajate rolle, mis viivad interaktiivse kunsti arenguni. Seda meediumit ei kasutata passiivse publiku jaoks, kes vaatleb tükke galeriinäitusel; selle asemel nõuab see, et iga vaataja saaks korraks kunstiteose osaks, tavaliselt kaamera või muud tüüpi elektroonilise sisendseadmega suhtlemise kaudu.