On teatud vintage muusikariistu, mis inspireerivad nostalgilisi mälestusi möödunud ajastust, ja on neid, mis tuletavad valusalt meelde, et kunagi peeti moes langevarjupükse ja sääresoojendajaid. Klahvitarina tuntud instrument võib lihtsalt jääda kuhugi nende kahe mõttekäigu vahele. Klahvitar on elektrooniline klaviatuur või süntesaator, mis on konfigureeritud ligikaudu samade mõõtmetega kui elektrikitarr. Klahvpilli esitaja kinnitaks pilli oma keha ümber ja mängiks parema käega miniatuurset klaviatuuri, samal ajal manipuleerides vasaku käega helikõrguse painutamist, vibratsiooni ja muid juhtnuppe.
Idee kaasaskantavast süntesaatorist, mis sobib live-esitusteks, polnud eriti uus, kuid 1970ndatel improviseerisid klahvpillimängijad üldiselt väiksemate klahvpillide ja tavaliste kitarririhmadega. 1980. aastate alguseks tutvustasid aga mitmed silmapaistvad klaviatuuritootjad, sealhulgas Korg, Moog ja Roland, laiemale avalikkusele esimese põlvkonna klaviatuuri. Nendel klahvpillidel oli kolme oktavi klaviatuur, kitarri stiilis kael ja mitmed elektroonilised komponendid, mis kontrollisid helikõrgust, vibratsiooni ja häält.
Klahvpillimängija saab programmeerida pilli lülituma mitme erineva hääle, näiteks keelpillide, vaskpuhkpillide ja eristatavate elektrooniliste juhtmete vahel. Ta võib kasutada klaviatuuri ka muude sündmuste, näiteks elektrooniliste trummide või muude MIDI-liidese kaudu ühendatud klaviatuuride käivitamiseks. Kitarri rihm võimaldas klahvpillimängijatel koos ülejäänud bändiga välja astuda või publiku ees soolosid esitada. Klahvitar võimaldas klahvpillimängijatel klaviatuuripankade tagant välja astuda ja tegelikult teistega suhelda.
Kuna klaviatuuri tekitatud helidel oli eklektiline sünteesitud serv, olid paljud esimesed kasutajad New Wave’i, tantsupopi või varajase elektroonika bändid, eriti avangardrühmad DEVO ja Blondie. Nende bändide klahvpillimängijad dubleerisid või leiutasid uuesti riffe, mis oleksid algselt loodud juhtkitarristide poolt. Esineja vaatevinklist andis klahvpilli kasutuselevõtt bändidele laiema helivaliku, mille vahel valida, kui otsida loole iseloomulikku konksu või sooloosa.
1980. aastate lõpuks olid aga paljud New Wave’i ja elektroonikabändid oma populaarsusest välja langenud ning klahvitar ise muutus pigem reliikviaks kui lugupeetud vanamuusikaks. 1990ndatel või 2000ndate alguses klahvimängijat omaks võtnud rühmitusi pilgati sageli kui 80ndate retrobände, millel oli vähe originaalsust. Mitmed bändid on aga hiljuti omaks võtnud võtmetähti ja see on tõsiste muusikariistade kogujate seas jätkuvalt populaarne kogumisobjekt.
1980ndatest pärit Korgi ja Moogi klahve on raske leida ning mõlemad firmad on juba ammu klaviatuurikitarri turult välja tulnud. Roland AX-7 nime all tuntud klahvitar oli tootmises kuni 2000. aastate keskpaigani, kuid seda peetakse viimaseks omataoliseks.