Muusikas on nutupaus vokaaltehnika, mis viitab sageli kurbusele või emotsionaalsele stressile. Kesknoodis katkestab laulja noodi ja jätkab seda, luues lühikese vahe. Selle lünga ja nutmise sarnasus annab sellele nimetuse “nutupaus”. Nutupaus võib olla kas tugev nutt või väike tõrge noodi keskel.
Ameerika muusikas on cry break kantri ja lääne muusika ühine joon. Seda seostatakse eriti legendaarse kantrilaulja Hank Williamsi loominguga. Paljud kantrilaulud keskenduvad üksinduse ja südamevalu teemadele; Williams ja teised kantrilauljad kasutasid selle emotsiooni edasiandmiseks nutupausi, andes mõista, et nad olid kurbusest nii räsitud, et pidid noodi keskel pausi tegema, et nutta. Selle tehnika kuulsaim näide kantrimuusikas on ilmselt Williamsi 1949. aasta hitt “I’m So Lonesome I Could Cry”, milles nutu katkestused läbistavad venitatud “o”-helisid “üksikus”.
Nutupausi kasutamist kantrilaulus täiendavad teised vokaaltehnikad. Pausijärgne noot võib olla algsest noodist kõrgem, mis viitab sellele, et laulja hääl on katkenud. Laulja võib noodile lisada ka vibrato või tremolo, pannes selle kiiresti pulseerima, viidates nutmisega seotud värisevale hingamisele. Need tehnikad täiustavad laulu narratiivi, viidates sellele, et laulja kogeb tõeliselt laulusõnades kirjeldatud emotsioone. Sarnast rolli mängivad ka instrumentaalhelid, kus kitarrid kutsuvad esile nutmise heli.
See tehnika on Ameerika Ühendriikide kantri- ja läänemuusikaga nii tihedalt seotud, et moodustab osa kantrilaulja ühisest kultuurilisest stereotüübist. Kantrilauljate selle tehnika ja muude vokaalvärvide laialdane kasutamine on andnud žanrile kergesti äratuntava kõla, mida mõnikord parodeeritakse teistes muusikavormides. See stereotüüp käib käsikäes kantrimuusika ja tragöödialaulude laialdase seosega.
Cry break ilmub lisaks Ameerika kantrimuusikale ka muudes muusikavormides. See on iseloomulik näiteks traditsioonilisele Mehhiko laulule, aga ka paljudele teistele laulmisviisidele, kus intensiivsete emotsioonide väljendamiseks kasutatakse vokaaltehnikat. Seda esineb ka Vaikse ookeani lõunaosa traditsioonilises muusikas, kus see on üks paljudest rituaalses hädaldamises kasutatavatest tehnikatest. Mõnede Lõuna-Ameerika põlisrahvaste hõimude rituaalsed leinahädad kasutavad nutupausi ka nutmise mulje jätmiseks.