Barokkstrompetid on trompetid, mida muusikud mängisid peamiselt aastatel 1650–1750, kuigi inimesed kasutasid nende trompetite versioone juba klassikalisel perioodil. Tavaliselt on need valmistatud messingist ja on tuletis varasematest instrumentidest, mida kasutati peamiselt sõjalistel, tseremoniaalsetel ja suhtluseesmärkidel. Barokktrompet arenes lõpuks kaasaegseks ventiiltrompetiks, mida kasutati nii soolo- kui ka ansamblipillina.
Neid trompeteid on kahte tüüpi. Esimene on “looduslik” trompet. See tähendab, et trompetil pole klappe ega auke. See omakorda tähendab, et mängija peab oma huultega suuremal määral kontrollima pilli helikõrgust. Kaasaegsetel mängijatel on seda kurikuulsalt raske teha, kuna moodsad trompetid on konstrueeritud nii, et mängija ei pea hääles püsimiseks nii drastilisi huuli kohendusi tegema.
Teist tüüpi barokktrompet on “ventileeritud” trompet. Need instrumendid on väga sarnased naturaalse trompetiga, kuid neil on ventilatsiooniavad, mida mängija võib katta ja avada. Kui mängija seda teeb, muudab ta õhuvoolu trompeti sees, mis võimaldab trompetil parandada intonatsiooniprobleeme, mida tavaliselt esineb looduslike instrumentide puhul.
Esinejad, kes mängivad neid ajastu trompetit, on eriarvamusel, kas kasutada naturaalseid või ventileeritud trompetit. Selle üheks põhjuseks on see, et ventileeritud barokktrompetil on ventileeritud nootide heli märgatavalt nõrgem kui nende samade nootide heli, mida mängitakse loomulikul trompetil. Teisest küljest võimaldab õhutus mängijatel saavutada suuremat helikõrguse täpsust, mida enamik dirigente ja teisi ansamblimängijaid soovib. Ventilatsiooniga trompeti eelistamine ja sellest tulenev helikõrguse täpsus on viinud selleni, et paljud muusikud ja teadlased kasutavad terminit “barokktrompet” ainult instrumendi ventileeritud versiooni tähistamiseks, kuigi mõned mängijad esinevad looduslike trompetitega.
Võrreldes tänapäevase trompetiga on barokktrompetil sõltuvalt võtmest umbes kaks kuni kolm korda rohkem torusid. Tõelisel barokktrompetil on ka huulik teistsugune, madalama tassiga, mis võimaldab ülemises registris suuremat kergust ja kergust. Paljud kaasaegsed mängijad kasutavad barokktrompetitel moodsate huulikute versioone, mis paraku loob vähem autentse, domineerivama ja raske kõla, mis erineb barokkheliloojate kavandatust. Lisaks suudab mängija naturaalsel instrumendil trompetit vaid ühe käega hoida.
Kõnekõrguse osas konstrueeriti barokktrompet enamasti C-keeles, mis tähendab, et kui trompet mängib kirjalikku C-d, vastab see C-le, mida mängiti mittetransponeerival instrumendil, nagu klaver. Levinud oli ka trompeti helikõrgus D-s. Bb, Eb ja F versioonid olid siiski olemas. Mõnes barokktrompetis kasutati huuliku ja pilli põhikorpuse vahele mahtuvaid kõverusi, mis vähendasid helikõrgust, et mängija saaks hõlpsasti kohaneda erinevate klahvidega.
Mõned tähelepanuväärsemad heliloojad, kes selle instrumendi jaoks kirjutasid, olid George Frederic Händel, kes kasutas barokktrompetit sellistes teostes nagu vesimuusika süit ja The Trompet Shall Sound suuremast kuulsast meistriteosest Messias. Johann Sebastian Bach kasutas barokktrompetit oma Magnificat’is ja ehk kõige kuulsamalt oma teises Brandenburgi kontserdis. Teised heliloojad, kes kasutasid seda instrumenti sakraal-, soolo- ja orkestriteoste jaoks, on Antonio Vivaldi, Franz Joseph Haydn, Arcangelo Corelli ja Georg Philip Telemann.