Akadeemiline kunst kasvas välja kõrgelt struktureeritud Euroopa koolitusmeetodist, mis tootis klassikalistel ideaalidel põhinevat kunsti. Akadeemiate kunstnikud said hariduse konkreetsel ja süstemaatilisel viisil. Euroopa aristokraatia eestkoste kaudu loodi kogu Euroopas kunstikoole, mida tuntakse akadeemiatena. Itaalias Firenzes asus esimene kunstiakadeemia, mis avati 1563. aastal renessansiajal. Kunstiakadeemiad said veelgi mõjukamaks 17. sajandil, kui avati Prantsuse Kuninglik Maali- ja Skulptuuriakadeemia. Lõpuks tõrjuti akadeemiline kunst kõrvale modernse kunsti kasuks, kuid paljusid akadeemilise kunsti meetodeid kasutatakse kunstnike harimiseks ka 2011. aastal.
Akadeemilistes kunstiakadeemiates olid klassikalisel teoorial põhinevad ranged koolitusmeetodid. Enamik akadeemiaid keskendus joonistamisele nii maalimise kui ka skulptuuri alusena ning õpilased harjutasid klassikaliste skulptuuride valandite joonistamist, enne kui said liikuda elava mudeli joonistamise juurde. Õpilased ei saanud maalima hakata enne, kui olid tõestanud, et nad on joonistamises vilunud. Akadeemiad rõhutasid ka noorte kunstnike intellektuaalset arengut, pakkudes ajaloo- ja filosoofiakursusi.
Suurhertsog Cosimo I de’ Medici asutas renessansiajal 1563. aastal Itaalias Firenzes esimese akadeemia kunstniku, arhitekti ja kunstiajaloolase Giorgio Vasari juhendamisel. Kooli nimeks sai joonistuskunstide akadeemia ja ettevõte. Medici perekond moodustas oma rikkuse tekstiili ja panganduse kaudu ning tal oli pikaajaline kunsti patronaaži ajalugu, toetades selliseid kunstnikke nagu Leonardo di Vinci ja hiljem Raphael ja Michelangelo. Joonistuskunstide akadeemias ja ettevõttes oli anatoomiaõpe hädavajalik, et aidata õpilastel kujutada inimese kuju realistlikus stiilis, mis oli akadeemilise kunsti tunnusjoon. Perspektiivi paremaks mõistmiseks õppisid õpilased ka geomeetriat — kolmemõõtmelise efekti loomise teooriat.
Prantsuse Kuninglik Maali- ja Skulptuuriakadeemia avati 1648. aastal. Prantsuse Kuningliku Maali- ja Skulptuuriakadeemia eesmärk oli tõsta kunstnikud käsitööliste staatusest kõrgemale, pakkuda kunstnikele regulaarset koolitust ning edendada klassikalisi Kreeka ja Rooma ideaale kunstis. Nagu nimigi viitab, andis Prantsuse Kuninglik Maali- ja Skulptuuriakadeemia Prantsuse monarhiale ka suurema kontrolli kunstitoodangu üle. 1683. aastal direktoriks asunud Charles Le Bruni juhtimisel saavutas Prantsuse Kuninglik Maali- ja Skulptuuriakadeemia haripunkti.
Prantsuse Kuninglik Maali- ja Skulptuuriakadeemia saadeti ajutiselt laiali 1793. aastal Prantsuse revolutsiooni ajal. Hiljem nimetati see ümber Maali- ja Skulptuuriakadeemiaks. Prantsuse kunstiakadeemiad olid endiselt mõjukad, kui rühm kunstnikke, impressionistid, mässas 1800. aastate teisel poolel klassikalise realismi piirangute vastu.
Kuigi Euroopa akadeemiad olid võimsad 16. ja 19. sajandi vahel, hakati neid pidama aegunuks. Impressionistlik maalimismeetod oli akadeemilisele kunstistiilile suureks väljakutseks ja lõpuks tõrjus moodne kunstiliikumine akadeemilise kunsti kõrvale. Sellest muudatusest hoolimata kasutab enamik kunstikoole 2011. aastal endiselt mõnda akadeemilises kunstis kasutatavat õppemeetodit. Kunstikoolides rõhutatakse siiani joonistamise tähtsust, elujoonistamist õpetatakse siiani. Neid mõlemaid õppevaldkondi peetakse kunstnikeks pürgijate jaoks oluliseks alustalaks.