India tint, teise nimega India tint või Hiina tint, on lihtne must tint, mis on valmistatud süsinikust. See on olnud ühel või teisel kujul kasutusel iidsetest aegadest ning sai 20. sajandi vahetuse paiku läänemaailmas standardseks kirjutamisel ja trükkimisel. Põhimõtteliselt on see tint lihtsalt süsinikpigment, näiteks põletatud puidust või vaigust saadud tahm, mida nimetatakse lambimustaks, segatuna veega, et moodustada vedelik.
Sageli sisaldab India tint sideainet või liimi, et muuta lõpptoode vastupidavamaks, ja mõnikord ka parfüümi. Mõnikord on see näha kõva koogi või pulga kujul, mida tuleb enne kasutamist niisutada, ja mõnikord vedelikuna.
Seda tinti kasutati nii Vana-Egiptuses kui ka Hiinas, kus seda algselt kasutati nikerdatud hieroglüüfide kontrastsuse tagamiseks. 12. sajandiks e.m.a oli India tint Roomas levinud. Erinevatest materjalidest tahmaga on võimalik saavutada musta erinevaid toone. Kuigi selle tüüpiline varajane sideaine võis olla želatiin, on šellakit tänapäeval tavaliselt näha.
20. sajandi alguses sai India tint läänes kõige populaarsemaks trüki- ja kirjutamisvärviks. Kui see on valmistatud šellaksideainega, ei sobi see aga täitesulepeade jaoks ideaalselt, kuna kipub neid ummistama. Kuigi tinti ei kohta igapäevaelus nii palju kui kunagi varem, on sellel tänapäeval mitmeid spetsiaalseid kasutusviise. See on eelistatud kandja näiteks koomiksite jaoks. See on ka traditsiooniline tint, mida kasutatakse Hiina ja Jaapani kalligraafias.
India tinti kasutatakse slaidide valmistamiseks ka mikrobioloogias. Tavaliselt kasutatakse seda taustavärvina bakterikapsli esiletõstmiseks, mis jääb selgeks. Bakterirakud värvitakse sarnaselt metüülvioletiga, mis võimaldab neil ilmuda eredalt lillana.