Peamine erinevus barokk- ja rokokookunsti vahel seisneb selles, et barokk kirjeldab suurejoonelist, ülehinnatud, dünaamilist hilis-Euroopa kunsti aastatel 1650–1700, samas kui rokokoo on hilisbaroki vastus, mis kehastas kerget mängulisust ja rohkem intiimsust. Barokiperioodil peegeldas kunst katoliikluse ja kuninglikkuse tugevust, kehastades küllust ja ornamentikat. Rokokooaeg tekkis pärast Louis XIV surma 1715. aastal pehmema ja pingevabama ajastu koidikul. See kajastus esmalt dekoratiivkunstis, kui sisekujundus muutus kergemaks ja dekoratiivsemaks, ning seejärel maalikunstis, kuna kunstnikud kasutasid mitteametliku tõlgendusena asümmeetriat ja mängulist kapriissust.
Kui nii barokk kui ka rokokoo olid koondunud Euroopasse, siis barokk sai alguse Roomast ja seda mõjutas tugevalt roomakatoliku kirik, mis toetas maalikunstis ja kunstis religioosseid teemasid reaktsioonina protestantismi edenemisele. Rokokoo sai alguse Prantsusmaalt ja Prantsuse monarhia võttis selle omaks, enne kui levis suuremasse osasse ülejäänud Euroopasse. Nii barokk kui ka rokokoo olid renessansiperioodile iseloomulike stiilimuutuste pikendus. Igaüht iseloomustasid viimistletud detailid ja liikumine, kuid barokk oli raskem, mehelik ja tõsisem. Rokokoo oli kergem ja naiselikum.
Barokk ja rokokoo peegeldavad kumbki nende aegade valitsevat filosoofiat, mil iga stiil õitses. Barokk kujunes välja suurenenud huvist naturalismi vastu, kui astronoomia ja teaduse areng toimus. Selle perioodi kunst muutus üha aktiivsemaks ja dünaamilisemaks, kujutades liikumist läbi ruumi ja aja, säilitades samas klassitsismi elemente ja tugevalt religioosseid teemasid.
Mõiste “barokk” võis tuleneda portugali sõnast barroco, mis tähendab ebakorrapärase kujuga karedat pärlit. See oli mõeldud halvustava terminina kirjeldamaks seda, mida kriitikud pidasid klassikalise stiili liiga dekoratiivseks, teatraalseks perverssiks. Rõhk oli immateriaalsete sümbolite sensuaalsel visuaalsel kujutamisel, nagu Rubensi ja Bernini puhul, mis mõneti tundus olevat räige ja äärmuslik.
Erinevalt barokist kaldusid rokokoo kunstnikud religioossetest teemadest eemale, eelistades dekoratsioonis kõverjoonelisi vorme ja korduvaid, naturalistlikke, orgaanilisi kujundeid. Rokokoo sai alguse sisekujunduse liikumisest ja liikus ajastu arhitektuuri, muusikasse ja maalidesse. Kui Prantsuse kuninglikud perekonnad Versailles’st lahkusid, et Pariisis rohkem aega veeta, peegeldasid kunstid seda pingevabamat eluviisi ja hõlmasid linna mitteametlikumat ümbrust. Teema tabas sageli pisut ulakust, nagu näiteks Fragonardi filmis “Kiik”, asümmeetriline esitus noorest daamist, kes lööb diskreetsusjumala kuju juures oma kinga jalast, samal ajal õõtsudes kõrgel oma maapinnale sirutatud kaunitari kohal. Väga erineval moel peegeldas nii barokk- kui rokokookunst uut huvi füüsilise maailma mõistmise vastu, mis viis kaasaegse maailma sünnini.