Veristlik sürrealism on sürrealistliku kunsti stiil, mille eesmärk on kujutada unenägude maailma üksikasjalikult. Üks kuulsamaid veristlikke sürrealiste oli Salvador Dali, kes maalis kaunistatud stseene sulavatest kelladest, fantastilistest olenditest ja muudest elementidest. Stiili iseloomustab sageli kummaliselt veristlik, realistlik maal, mis näib tõmbavat vaataja fantaasiamaailma, millel puudub seos reaalsusega.
Sürrealism sai alguse kahekümnenda sajandi alguses ja hõlmas kirjandust, kunsti ja esitust. Sürrealistid püüdsid kujutada teadvustamatut ja viia vaatajad eemale kaasaegse maailma õudustest, mida ilmestas Esimene maailmasõda. Aastal 1924 kirjeldas Andre Breton, üks sürrealistliku liikumise asutajaid, kunstivormi kui “lõplikku reaalsust”. Breton uskus, et teadvustamatuse kunsti toomisega saab inimesi ärgitada mõtlema ja diskuteerima neid ümbritseva maailma üle.
Sürrealism väljendub mitmel kujul ja veristlik sürrealism on üks kuulsamaid. Inimesed, kes ei õpi kunstiajalugu, tunnevad endiselt ära veristlikku sürrealismi koos selle omapärase realistliku ebareaalsete või fantaasiastseenide kujutamisega. Seda tüüpi sürrealism toob vaataja silmitsi maalija fantaasiamaailmaga ning kunstnik püüab stseeni mitte läbi oma teadliku meele filtreerida. See tähendab, et vaataja näeb tõeliselt kunstniku unenägudesse ja saab teost tõlgendada nii, nagu soovib.
See on märkimisväärne erinevus teistest sürrealismi tüüpidest, mis sageli filtreeritakse läbi teadvuse, et luua konkreetne struktureeritud pilt või provotseerida konkreetset mõtet. Kunstnik on teost juba tõlgendanud ja esitab selle vaataja ette nagu juba valminud loo. Veristlik sürrealism võimaldab vaatajal loo omaette ette kujutada ja kunstniku sisemaailma aimata.
Veristliku sürrealismi sees on mitmesuguseid maali- ja jutustamisstiile. Mõnel kunstnikul on fantastilised joonistused, mis kõrvutavad kummalisi objekte, mõnikord väga tavalistes seadetes. Magritte täiustas seda tüüpi sürrealismi, pakkudes väga lihtsat ja teravat tööd, mis asetas vahele esemeid või ideid, mis olid selgelt üksteisega vastuolus. Magritte’i looming ei sisaldanud sageli fantaasialoomingut, vaid pigem kasutas kontekstiväliselt igapäevaseid asju. Teised selle koolkonna liikmed läksid vastupidisesse äärmusse ja lõid oma kunstiga täiesti väljamõeldud unenäomaailmu, mis ühendasid fantaasia ja müstika elemente.