Fagott kuulub puupuhkpillide kaksikpillide rühma, kuhu kuuluvad ka torupill, bariton-oboe, inglissarve in F, heckelphone, oboe ja oboe d’amore. Seda on kahel kujul: fagott ja kontrafagott või kontrafagott. Contra tähistab tavaliselt pilli, mis on oktaavi võrra madalam kui see, mille järgi see nime on saanud, ja see on nii antud juhul. Mõlemad vormid ei ole ülevõtvad õigusaktid. Mängijat kutsutakse fagotimängijaks.
Fagotil on viis osa:
Kõver ehk bokaal on kõver metalltoru, mis ühendab keha topeltrooga.
Tiivaliiges ehk tenorliigend on koht, kus kõver ühendub ja mis kulgeb paralleelselt pika liigesega.
Topeltliigend ehk põkkliigend, mida nimetatakse ka saapaks, on tiiva ja pikkade liigendite külge kinnitatud U-kujuline toru, mis sisaldab parema käe käetuge.
Pikk liigend on pikim torujupp ja on paralleelne tiivaühendusega.
Kelluke lõpetab pilli. Pikem kell võib instrumendi heliulatust väikese sekundi võrra allapoole suurendada.
Pill töötati välja sarnase kujuga, kuid vähemate klahvidega barokkfagottist ja seda kasutati enim 18. sajandil. Kaks tänapäeval leitud mudelit on saksa Heckel ja prantsuse Buffet fagott.
Fagotti ja kontrafagotti kasutatakse nii orkestri- kui ka bändiansamblites. Võib-olla on selle kõige kuulsam kasutus orkestriteoses kas vene-ameerika helilooja Igor Stravinski balleti „Le Sacre du printemps“ („Kevadriitus“) I osa „L’Adoration de la terre“ ( Maa kummardamine) või vanavana vene helilooja Sergei Prokofjevi “Peeter ja hunt”. Meeldejäävaid lõike on ka prantsuse helilooja Georges Bizet ooperis Carmen Entr’acte’i ajal enne II vaatust ja Austria helilooja Wolfgang Amadeus Mozarti avamängu ooperile Le Nozze di Figaro (Figaro abielu) kõige esimestes taktides.