Akorditeooria on väike osa üldisest muusikateooriast ehk sellest, kuidas muusikat luuakse. See lähenemisviis arvestab, kuidas kolmest või enamast noodist koosnevaid klastreid kasutatakse erinevate helide tekitamiseks. Akorde saab rakendada paljudel erinevatel pillidel ja need esinevad paljudes muusikavormides. Skaalade, intervallide ja muude muusikaliste komponentide struktuurialuste mõistmine on akorditeooria jaoks hädavajalik.
Noodid on noodil olevad sümbolid ja akorditeooria ehituskivid. Need on üksikud helid, mis ütlevad muusikule, millist heli ja kui kaua seda esitada. Kui kolm või enam nooti kombineeritakse, tekib akord. Tavaliselt kuuleb neid laulu taustal, meloodia all.
Akorditüübid on akorditeooria teine põhikomponent. Muusik võib üheaegselt mängida akordi noote, luues harmoonilise akordi. Meloodiline akord seevastu tekib siis, kui iga nooti mängitakse eraldi. Üks selline näide on kitarri põrised. Erinevatel akordide kombinatsioonidel on ka erinevad nimed. Näiteks kolme noodi kombinatsiooni tuntakse triaadina.
Osaliselt nimetatakse akordi selle järgi, kus muusikalisel staabil ehk diagrammil esineb selle esimene noot. Ühine staap koosneb viiest reast ja neljast tühikust ridade vahel. Igaüks neist aladest esindab erinevat tekitatud heli taset ja igaühele on tavaliselt määratud tähtedega või numbritega tähistatud tähistus.
Akorde võib seega nimetada numbriliselt või tähestikuliselt. Kui akordi esimene noot peaks esinema näiteks saua C-alal, võib akord olla tuntud kui C-akord. Stabi alade nummerdamine võib tekitada I või IV akordi. Üldiselt kasutatakse paljudes piirkondades nende eristuste jaoks rooma numbreid. Esimene noot võib määrata ka muusikapala võtme või üldise tooni.
Kaalud või nootide üldine järjestus on akordi tuvastamisel teine peamine tegur. Need järjestused koondavad märkmete kogusid kokku, tavaliselt kasvavas või kahanevas järjekorras. Iga noodi vaheline kaugus või intervall on veel üks oluline kaalutlus akorditeoorias toodetavate helide puhul. Kaks peamist tüüpi skaalasid on suur ja väike. Suured akordid kipuvad tekitama rõõmsamat ja elavamat heli, samas kui molakordid on süngemad.
Kõik akordid võivad koos hästi toimida, kuid igaüks tekitab erineva heli. Loo eri valdkondades toodetud parimate akordide kombinatsioonide ja parima voo avastamine on andeka muusiku üks peamisi andeid. Mõne maailma piirkonna muusikas võivad aga akordid olla hõredad või isegi olematud.