Kellahelid on helid, mida mängivad pillid, mis ei ole kellad, kuid mis jäljendavad kellade heli, reguleerides helitugevust. Üldjuhul tähendab see, et heli rünnatakse tugevalt, nagu kella löömist, seejärel jätkatakse järk-järgulise kahanemisega, nagu löödud kella, mis kostab aeglaselt. See on levinud tehnika, mida kasutatakse paljudes muusikaliikides, eriti orkestri- ja jazzmuusikas. Koos paberil oleva noodikirjaga, et käskida muusikul kellahelinaid mängida, annab muusikarühma dirigent tavaliselt käemärke, mis suunavad muusikuid ka kellaheli tekitamisel.
Noodikirjas kirjutatakse kellahelinad tavaliselt rõhuga algusnoodi kohale koos decrescendoga, mis ulatub noodi eluea jooksul. Kuigi tehniline termin aktsendi kohta, mida kasutatakse noodi tugeva rünnaku tähistamiseks, on vertikaalne aktsendimärk, viitavad muusikud mõnikord sellele aktsentile mänguliselt porgandiks. Kui kellahelid on pikemad kui üks takt, tähistatakse neid mitme noodi pikkusega, mis on seotud lipsuga. Viik on kõverjoon, mis liigub ühelt noodilt teisele, mis näitab, et neid mängitakse jätkates ilma nende vahel pause tegemata. See näeb välja nagu poolsulud nootide kohal.
Teine oluline osa kellukeselaadse tooni loomisel on decrescendo. Paberil on decrescendo sümbol, mis näeb välja nagu väljavenitatud suurem kui sümbol, mis algab ühest otsast lahti, seejärel kitseneb järk-järgult punktini. Decrescendo ahenemine viitab kellahelinate intensiivsuse või helitugevuse vähenemisele ja ulatub tavaliselt noodi pikkuseni. Seevastu crescendo näeb välja nagu väljavenitatud vähem kui sümbol ja suunab muusikut suurendama heli intensiivsust näidatud kiirusega. Üldjuhul kasutab lavastaja käemärke, et suunata muusikalist rühma kellahelinaid moodustavate decrescendode ja aktsentide esitamisel.
Muusikas ei kasutata kellahelinaid mitte ainult kellade heli simuleerimiseks, vaid ka instrumentide juhtimiseks, kui need mängivad kelladega sama meloodiat. See aitab tagada ühtlase heli, mis edastab soovitud heli, mis on mõeldud kellade löömise ja järelkaja jäljendamiseks. Heliloojad kasutavad seda tehnikat kiriku- või pühadekellade simuleerimiseks ning see esineb sageli jõuluteemalistes instrumentaalpalades.